in english Mõtteteri...   Maailma sõnad tahavad moodustada lauseid. Gaston Bachelard * Eesti esinejad * Külalisesinejad Tiit Aleksejev Chalice Andres Ehin P. I. Filimonov fs Indrek Hargla Mehis Heinsaar Peeter Helme Aapo Ilves Teet Kallas Maarja Kangro Doris Kareva Andrus Kasemaa Kalev Kesküla Lauri Kitsnik Marko Kompus Igor Kotjuh Hasso Krull Asko Künnap Jaan Malin Merca Olaf Mertelsmann Ene Mihkelson Fagira D Morti Jaan Pehk Carolina Pihelgas Paavo Piik Päär Pärenson Mihkel Raud Birk Rohelend Olavi Ruitlane Tuuli Taul Leelo Tungal Tommyboy Elo Viiding Tõnu Õnnepalu Paavo Piik 1983   on seni avaldanud kolm luulekogu – „Kummuli linnad“ (2006) ja „Lakoonia“ (2008) ja “Kokkuplahvatus” (2009) – neis pürib ta sotsiaalsest äratundmisest kantud filosoofiliste üldistuste poole, leiab teravas, napis, kujundlikus keeles täpseid vasteid võõrandumistundele, üksildusele, ummikseisule. Teda võib pidada moodsaks linnaluuletajaks, kes siiski ei räuska ekspressiivselt, vaid on valinud peenema, esteetilisema keele. Võib-olla fs-i poetiseeritum, estetiseeritum sugulashing?   Lingid Artikkel Eesti Päevalehes   Esinemised festivalil   P, 9. mail kell 12:00 Niguliste kirikus     Paavo Piik EESTI   Värske teos   Kokkuplahvatus 2009 “Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega (fs, Künnap, Rooste), üldistatult – nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople.” Maire Liivamets, Kirjanduse je keele ajaveeb “Mõtlesin kogumikku lugedes, et mu enese mõtted kipuvad vahel nii teoreetilisteks, et on mõnus lugeda luuletajat, kes toob mind maa peale tagasi. Ja isegi igapäevastest asjadest üsna lihtsas keeles rääkides oskab Piik teinekord üllatada, lähenedes elu nõmedusele peenelt itsitades ja ootamatu nurga alt.” Peeter Helme, Areen. 2. oktoober 2009. © 2009, Kõigi maade kirjanikud