in english
Mõtteteri...
 
Maailma sõnad tahavad moodustada lauseid.

Gaston Bachelard
* Eesti esinejad
* Külalisesinejad
Tiit Aleksejev
Chalice
Andres Ehin
P. I. Filimonov
fs
Indrek Hargla
Mehis Heinsaar
Peeter Helme
Aapo Ilves
Teet Kallas
Maarja Kangro
Doris Kareva
Andrus Kasemaa
Kalev Kesküla
Lauri Kitsnik
Marko Kompus
Igor Kotjuh
Hasso Krull
Asko Künnap
Jaan Malin
Merca
Olaf Mertelsmann
Ene Mihkelson
Fagira D Morti
Jaan Pehk
Carolina Pihelgas
Paavo Piik
Päär Pärenson
Mihkel Raud
Birk Rohelend
Olavi Ruitlane
Tuuli Taul
Leelo Tungal
Tommyboy
Elo Viiding
Tõnu Õnnepalu
Paavo Piik
1983
 
on seni avaldanud kolm luulekogu – „Kummuli linnad“ (2006) ja „Lakoonia“ (2008) ja “Kokkuplahvatus” (2009) – neis pürib ta sotsiaalsest äratundmisest kantud filosoofiliste üldistuste poole, leiab teravas, napis, kujundlikus keeles täpseid vasteid võõrandumistundele, üksildusele, ummikseisule. Teda võib pidada moodsaks linnaluuletajaks, kes siiski ei räuska ekspressiivselt, vaid on valinud peenema, esteetilisema keele. Võib-olla fs-i poetiseeritum, estetiseeritum sugulashing?
 
Lingid

Artikkel Eesti Päevalehes
 
Esinemised festivalil
 
P, 9. mail kell 12:00Niguliste kirikus
  
Paavo Piik
EESTI

 
Värske teos
 
orig
Kokkuplahvatus
2009

“Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi
olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega (fs, Künnap, Rooste), üldistatult – nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople.”

Maire Liivamets, Kirjanduse je keele ajaveeb

“Mõtlesin kogumikku lugedes, et mu enese mõtted kipuvad vahel nii teoreetilisteks, et on mõnus lugeda luuletajat, kes toob mind maa peale tagasi. Ja isegi igapäevastest asjadest üsna lihtsas keeles rääkides oskab Piik teinekord üllatada, lähenedes elu nõmedusele peenelt itsitades ja ootamatu nurga alt.”

Peeter Helme, Areen. 2. oktoober 2009.
© 2009, Kõigi maade kirjanikud

admin