|
|
on seni avaldanud kolm luulekogu – „Kummuli linnad“ (2006) ja „Lakoonia“ (2008) ja “Kokkuplahvatus” (2009) – neis pürib ta sotsiaalsest äratundmisest kantud filosoofiliste üldistuste poole, leiab teravas, napis, kujundlikus keeles täpseid vasteid võõrandumistundele, üksildusele, ummikseisule. Teda võib pidada moodsaks linnaluuletajaks, kes siiski ei räuska ekspressiivselt, vaid on valinud peenema, esteetilisema keele. Võib-olla fs-i poetiseeritum, estetiseeritum sugulashing? | |
P, 9. mail kell 12:00 | Niguliste kirikus | | |
|
|
|
Paavo Piik | EESTI
| | Värske teos | |
| Kokkuplahvatus
2009
“Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi |
olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega (fs, Künnap, Rooste), üldistatult – nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople.”
Maire Liivamets, Kirjanduse je keele ajaveeb
“Mõtlesin kogumikku lugedes, et mu enese mõtted kipuvad vahel nii teoreetilisteks, et on mõnus lugeda luuletajat, kes toob mind maa peale tagasi. Ja isegi igapäevastest asjadest üsna lihtsas keeles rääkides oskab Piik teinekord üllatada, lähenedes elu nõmedusele peenelt itsitades ja ootamatu nurga alt.”
Peeter Helme, Areen. 2. oktoober 2009. |
|
|