|
|
90ndate lõpu kirjandusliku põlvkonna ehk eredaim esindaja. Alustas kirjandusliku rühmituse “Erakkond” ridades, kuid tõeliseks läbilöögiks kujunes aasta 2001, mil Heinsaarelt ilmus kaks fantaasiarikkaid tegelaskujusid ja pööraseid sündmusi tulvil raamatut – novellikogu “Vanameeste näppaja” ning omavahel seotud proosalaastude kogu “Härra Pauli kroonikad”. Esimene võitis Betti Alveri auhinna parima ilukirjandusliku debüüdi eest ning mõlemad raamatud tõid Heinsaarele ka Kultuurkapitali proosapreemia. Heinsaare tähelend novellimeistrina on jätkunud ka hiljem, Kultuurkapitali preemia sai ka tema teine, eelmistest mõnevõrra mõtlikum ja poeetilisem novellikogu “Rändaja õnn” (2007). Eelmisel aastal debüteeris Heinsaar luuletajana. | |
P, 9. mail kell 12:00 | Niguliste kirikus | | |
|
|
|
Mehis Heinsaar | EESTI
| | Värskeim teos | |
| Sügaval elu hämaras
Verb, 2009
“Seda raamatut lugedes oli mul ajuti tunne, nagu oleks selle kirjutanud mitte keegi inimene, vaid üks koht. Tartu linn. Sest |
nagu me teame, on Tartu linn vana, mitusada aastat vana luuletaja.
Ja ta kirjutab ikka veel. Ta kirjutas mõistagi Alveri ja Talvikuna ja kõigi nende teistena, ta kirjutab endiselt Indrek Hirvena, ja nüüd siis on ta võtnud kirjutada Mehis Heinsaarena. Vägev vanamees! See tunne on seda huvitavam (kuigi võimalik, et sündinud vaid Heinsaare isikulegendi seotusest Tartu ja Supilinnaga), et need luuletused ei torka silma mitte ainult oma ajalise, vaid ka kohalise määramatuse poolest. Samavõrd kui ükskõik millal, toimuvad need ükskõik kus.”
Tõnu Õnnepalu, Sirp, 12. veebruar 2010. |
|
|