Maarja Jaanits
Tee viib Karjaväravast linna, mööda Vana-Postit üles (miks see tänavanimi kõlab nagu päris nimi oleks kaotsi läinud?). Seal seisatad korra, vasemale pöörata jäävad vabadus ja võllapuu – oleneb, millist ajastut valida, pahemale käänata kullassepad, raad ja sadam. Sina lähed otse, tõused Trepi tänava trepile, Nõelasilmast lipsti läbi, pagevate surmamõistetute varjudega võidu Jõuluvana kotta pelgule. Kuigi, pageda pole enam õieti millegi eest. Mineviku eest oleks narr peituda kohta, kus sajanditevanune kuld ja hõbe küütleb võidu tuhmunud puitnikerduste vaikimisega. Tulevik jälle näib olevat niigi meid alati juba enne kätte saanud, kui kohalegi jõuame. Riigi ja mobiilside eest pole jälle lootustki muuseumist varjupaika saada.
Pühadus on üks kummaline asi – suurte ja avarate ruumide kaja, kiviseinte jahedus, miski, mis on seatud pjedestaalile ja mida tuleb vaadata distantsilt, enese taandamine, et tüüne veepind võiks virvenduseta peegeldada tähti, “põhjatult kaugel elust millele nad kuuluvad” nagu ütles Triin Soomets. Ta ei pruukinud rääkida tingimata pühadusest, kui aus olla, siis pang ja kaev, janu ja tähed on nii võimsad sõnad, et selle luuletuse teine pool peaaegu ei mahtunudki hinge enam ära. Ei mäleta paremat lapsepõlve kaevuveest ja tuline kahju hakkab mõttest, et kaev ja pang on järjest enam abstraktsemad mõisted kui vahetu kogemus. Ometi on see nii. Kas Soomets kirjutas neid luuletusi pange raskus käsivartes ja kopsiku maitse suul, küllap kui küsida, siis saaks teada. Meenuvad Kaga no Chiyo-Jo haikuread 18. sajandi Jaapanist – ühest hommikusest kaevuveest, mis toodud nõnda, et suurte kirgaste õitega lehtertapud on väänkasvuliku vääniklusega pange endale võtnud. Palun luuletatagu kraanist ka, et võiksin ole- ja tulevikuga paremini leppida! Kuid kui palju aega peab minema, enne kui kraanil ja torudel on samavõrd väge nõidusena laealuste akendeni kerkida? Olla nii paljude aegade ja kohtade jagatud kogemus?
Kuid muusika kõlab sellistes ruumides mitmekordse jõuga vist pillist sõltumata, vähemalt seni, kuni kõrv ära väsib. Eelmisel päeval tehti Musta Lae all kõlaluulet, kui mõni neist oleks võtnud kätte lugeda duetti Niguliste kivimüüridega nagu mägede rahvad lasevad häälel rännata üle kaljude. Võib-olla oleks siis Jaapani poeetide raskest mullakoormast (andestatagu, kui peaksin olema valesti kuulnud) saanud hoopis kajav kivisülem, mis vääramatu järjekindluse ja halastamatu tulutusega inimhäält matkida üritab.
Kõigutamatult tunnistasid jalgadest kulutatud hauaplaadid seintel ja põrandal, kuidas Eda Ahi luges, kajaga võidu: “Miski ei ole raiutud kivvi, kuid ühtteist on vähemalt puust”. Võõbatud kujud ei liigutanud oimugi, kes teab, kas altari nikerdatud pühakud maalitud tahvlite redus, mitte salamisi ei kihistanud? Kuid küllap nad juba teavad, et inimese mõte ei käi mitte alati ainult sõnade otsest tähendust pidi. Võime ju hüüda otse päikesesse, et valgus on surnud ja õhata sisemise mõistmishetke valgustuslikus väes! Vähemalt oskame me seesuguste nähtuste irooniat vääriliselt hinnata nõnda nagu ühes Knut Ødegårdi loos (sest ka luules on ju lugu) vaimulikust, kes sõnadega oli küll kehval järjel, ent valgustust tõi sellegipoolest, tänu osavatele kätele ja heale taibule elektriasjades.
Põnev oli kuulata ka baski keele kõla ja kange tahtmine tekkis Kirmen Uribelt küsida, et kas ta Ervin Lázári “Seitsmepäist haldjat” ikka teab, seda põgenenud tedretähnide lugu. See Mina seal luuletuses, kes jahtis suudlusega iga viimast kui tedretähni, äkki oleks talle oluline teada, et tedretähnid tõepoolest võivadki ära jalutada, et ka tedretähn vajab hoolt ja takti.
***
Selle püha päevaga (öelgem siis nii, kui luule on missa siis võib ka pühapäev püha olla) sai kümnes HeadRead läbi. Optimistlikumad inimesed võivad ka välja tuua, et vanasti pühapäevaga uus nädal ikka algas, mitte vana ei lõppenud ja äkki siis ka on hoopis järgmise aasta seeme tänasega maha külvatud – las see kesa rohetab nüüd lume all. Mina vastu ei vaidle, võib ka nii. Igal juhul on nõnda, et HeadRead võib ju selleks korraks läbi saada, aga heade päevade read kestavad loodetavasti ikka edasi. Ilmateenistus uhkeldab suisa terve heade ilmade reaga tulevaks nädalaks. (Kes oleks võinud uskuda, et tänavust suve annab suisa nädalates mõõta!) Küllap on saanud väärikat täiendust ka heade raamatute read festivalikülastajate kodudes nõnda nagu heade sõnade read kõigi peost ühel või teisel viisil osa saanute südameis. Järgmiste kohtumisteni!
