Eesti pühad tekstid – Tõnu Viik, Maarja Vaino ja Urve Eslas

Kuidas saab ühest tekstist või kõneaktist püha? Kas iga pühalik tekst on ühtlasi püha? Muidugi saab küsida ka vastupidi: kuidas tänapäeval üldse pühani ulatuda? Võib mõelda näiteks Eesti hümnile. Hümni teksti, „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mille autoriks Johann Voldemar Jannsen, ei pea arvatavasti paljud kirjanduslikult kõige säravamaks saavutuseks – suurele osale eestlastest avaldab kindlasti emotsionaalsemat mõju Lydia Koidula luuletus „Mu isamaa on minu arm“ (olgugi et siin saaks omakorda vaielda, mil määral mängib teksti mõjuvuses kaasa Gustav Ernesaksa suurepärane meloodia). Ent kui hakataks arutama, kas ja kuidas kohandada hümni sõnastust tänapäevasemaks või moodsamaks, siis sünniks sellest arvatavasti mitte ainult kirglik keskustelu, vaid ka omajagu paksu pahandust, võimalik et isegi paksu verd. Olgugi et hümni tekst ei pruugi mõjuda paljudele eriti ilmekana, mõjub ta samas paljudele puutumatuna – siin avaldubki pühaduse paradoksaalne ja salapärane iseloom. Seda iseloomu püüavad lähemalt analüüsida filosoof Tõnu Viik, kirjandusloolane ja A. H. Tammsaare majamuuseumi juhataja Maarja Vaino ning ajakirjanik Urve Eslas.