Kohtuvad kaks rahvuslikku aaret. Üks neist lausa uskumatult mitmekülgne näitleja, muusik ja tõlkija Peeter Volkonski (1954). Ühest otsast punkbändi Propeller rämesuine vokalist, teisalt aga vaikne erudiit, kelle seni viimane suurtegu oli 10. sajandi armeenia müstiku Nareki Grigori „Nutulaulude raamatu“ eestindus. Aeg-ajalt saavad punkar ja raamatuinimene kokku, näiteks 2009. aastal, mil Volkonski avaldas oma 55. sünnipäeva puhul kireva vormiga omaeluloolise raamatu, mille pealkirjas „ISBN 978-9985-9980-6-9“ on selgelt tajuda iha lasta reeglite suunas vilet. Selle kõrval on Volkonski tundnud tõlkijana huvi just väikeste kultuuride vastu nagu moldova, handi või nüüd siis armeenia oma. Teine neist on näitleja, lavastaja ja pedagoog Lembit Peterson (1953), Theatrumi üks asutajaid ja selle pikaaegne kunstiline juht. Petersoni haare lavastajana on tõeliselt lai, ulatudes Shakespeare’i süvenenud käsitlustest kaasaegse dramaturgia interpreteerimiseni – mainitagu viimastest aastatest kas või Ivan Võrõpajevi „Joobnute“ palju kiitust pälvinud lavastust. Mis saab, kui paluda kaht nõnda tarka ja vaimukat inimest omavahel mõtteid vahetama? Midagi külgetõmbelist ja kauakestvat igatahes. 

Peeter Volkonsi saates “Plekktrumm”