2001. aasta teisel poolel leidis kirjandusajakirja „Looming“ veergudel aset mõttevahetus „Eksistentsiaalne Eesti / eesti eksistentsialism“. Selle käigus püüdsid erinevad eesti kirjandusteoreetikud ja mõtlejad leida vastust küsimusele, mil määral kajab eesti kirjanduses vastu eestlaste rahvustunne, täpsemalt tunde keskmes asuv juhtmõte – aimdus, et eesti keeles kirjutamine ja mõtlemine on määratud hääbumisele ja kadumisele. Mure eestlaste kahaneva rahvaarvu pärast, rahvusliku või keelelise hääbumise motiiv jookseb läbi nii kirjandusloost kui ka kaasaegsest kirjandusest. „Loomingu“ mõttevahetus tabas seega üht olulist probleemideringi – kahaneva rahvaarvu kõrvale on teiste ohukolletena kerkinud tarbimiskultuur ja globaliseerumine. Millised võivad olla eesti keele, kultuuri ja kirjanduse kitsaskohad ja võimalused lähimas tulevikus? Teemat käsitlevad kirjanik ja luuletaja Ene Mihkelson, sotsioloog ja poliitik Marju Lauristin, ajaloolane, esseist ja ajakirja “Vikerkaar” toimetaja Marek Tamm ning kolumnist ja ajalehe „Sirp“ peatoimetaja Kaarel Tarand.