2011. aasta üks kesksemaid kirjandussündmusi oli kahtlemata Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ esimese osa „Põrgu“ eestikeelse tõlke (Harald Rajamets) ilmumine – seda lausa kahes eri väljaandes. Kuna Dante ja tema looming asuvad vähemalt otsapidi keskajas, muutub tahtmatultki tähenduslikuks, et paaril viimasel aastal on ka eesti ilukirjanduses muutunud keskaeg oluliseks – ja lugejate seas populaarseks – inspiratsiooniallikaks. Esmajoones tuleb mainida Indrek Hargla kriminaalseid Melchiori-lugusid, millest eelmisel aastal nägi ilmavalgust järjekorras kolmas romaan „Apteeker Melchior ja timuka tütar“ ja Tiit Aleksejevi esimest ristisõda kirjeldav triloogia, millest siiani on jõudnud ilmuda kaks raamatut: „Palveränd“ (2008, II trükk 2011) ja „Kindel linn“ (2011). Miks on kahe väljapaistva romaanikirjaniku pilgud suunatud nõnda kaugetesse aegadesse? Hargla ja Aleksejeviga vestleb ajaloo ja kaasaja seostest ning kaugesse minevikku vaatavast ilukirjandusest ajaloolane David Vseviov.