Festivaliblogi: Üks imeline Musta Laega laupäev

© Dmitri Kotjuh

Maarja Jaanits

Kohtumine kirjanikuga… mis see õigupoolest on? Kas autogramm, võimalus küsida ühe või teise eelistuse kohta, isiklikumat laadi küsimusi lemmiktoidu ja muu säärase kohta, paluda öelda, et mida üks või teine raamat õigupoolest tähendab? Võimalus öelda, mida üks või teine raamat tegelikult tähendab sulle, lugejale? Mis see ka ei oleks – näib, et Krista Kaera ja Michel Faberi vestluses oli erilist lumma. Krista Kaera küsimused olid nii märkamatud ja tõhusad, et ma ei suuda praktiliselt ühtegi neist meenutada, ometi tean ma, et ta algas aega viitmata ja ka jätkas sellega, mis vast enamikku lugejaist kõige enam puudutada ja huvitada võiks – kirjaniku loominguga, raamatutega, sellega, mis iga anonüümset saalisviibijat just kõige vahetumalt ja intiimsemalt puudutada saab. Kuid just looming oli see, mis viis autorini, selleni, kui palju kirjaniku elu ja mõtteid, armastust ja läbitunnetamist, on pealtnäha kõige eriilmelisemates tekstides. Ning Faberil näib olevat lisaks võimele kirjutada viisil, mis inimesi liigutab, ka anne rääkida moel, mis paneb kuulama ja kaasa elama. Vestluse lõpuks oli kummalisel kombel tunne nagu pärast ühe hea ja kaunis keeles kirja pandud raamatu viimast sõna.

Võib-olla ei oleks vestlus mõjunud päris selliselt, kui olla eelnevalt põhjalikumalt kursis kirjaniku elulooga… Faber rääkis sellest, kuidas maailmale ilustamata otsa vaadates, ei jää üle muud, kui loogiliselt aru saada, et õnnelikku lõppu suures plaanis pole olemas. Samas leiavad inimesed ikkagi selle, mis muudab elu elamisväärseks ning ka tema ise püüab oma loomingus mitte kaotada päikesekiiri ja helgust, jätta võimalikult vabaks lõpp, et lugejalt ei oleks võetud võimalus kujutleda seda õnneliku või õnnetuna. Saime teada, et ootamatul kombel on romaani “Naha all”, mis on kirjelduse järgi kõike muud kui helge, kirjutatud sisse autori naise armastust Šotimaa looduse vastu ning üks talu, mis oli ühel eluperioodil nende kahe koduks ning mis nüüdseks eksisteeribki ainult selles raamatus.

Faber ütles, võõrandumisest on lihtne kirjutada küüniliselt ja distantsilt, kuid palju raskem on kirjutada armastusest, headest inimestest, ilma, et tulemus oleks lääge. Tema jaoks on oluline ka emotsionaalne tõde. Juttu tuli autobiograafilisusest ja lapsepõlvest ning vanematest. Ootamatul kombel tuleb välja, et 19. sajandisse kirjutatud lugu tütarlapsest, kellest saab prostituut, on ehk Faberi kõige autobiograafilisem lugu üldse. Sinna on ootamatul kombel kirjutatud palju sisse tema lapsepõlve, mis ei olnud just helge ja mille kohta tal puuduvad mälestused.

Michel Faber on avaldanud vaid ühe luulekogu. Ning see ka jääb ainsaks, sest üks naine saab haige olla ja surra vaid ühe korra…

Ma arvan, et nüüd tuleb oodata ja hingata, enne kui näiteks Imelike uute asjade raamat kätte võtta. Ei ole võimatu, et oma ehtsuses, vahetuses ja omapärases kulus jääbki hoopis see mälestus kohtumisest kirjanikuga mõnes mõttes tema kõige erilisemaks teoseks.

***


Hetkeks tundus, et uutele muljetele küll enam ruumi ei ole. Kuid õnneks, nii nagu saalis leidsid ikkagi endale koha ka hilinejad, nii mahub ka häid muljeid palju ühte meelde. Eva Koffi ja Jüri Kolki sundimatu vestlus elust ja kirjandusest haaras endasse ja pani kaasa mõtlema. Jaa, jaa … just vaikust on vaja, tõsi, ka puhkusele on vaja päevakavas aega leida, just! Ning sisemised mendid tuleb vabaks lasta (või siis kasti lüüa), tõesõna. Räägiti küll kirjutamisest, aga ma arvan, et “sisemised mendid” või sisemine kriitik või kuidas iganes me seda ka ei kutsu, ei passi kindlasti mitte ainult kirjanike peades. (Igal juhul näib, et mõnel juhul aitab vabaks laskmine kirjutada selliseid voogavaid romaane nagu Eva Koffi “Sinine mägi”.)


Huvitav oli ka see, et Michel Faber rääkis, kuidas ta oli 25 aastat lihtsalt kirjutanud vähimagi plaanita avaldada, sest ta pidas kirjutamist enda ja loomingu vaheliseks asjaks – piisav, kui kirjutada hästi, milleks veel lugejad. Kuid Eva Koffi sõnul on tema jaoks näiteks kirjutamine ennekõike siiski kommunikatsioon, viis asju väljendada, teistele, raamat on poolik ilma lugejata ning Jüri Kolk lisas kirjutamise kui lugude jutustamise … küllap siis ikkagi ka kellelegi, kes seda lugu loeb või kuulab.

***

Vahepeal on linna vallutanud südasuvine lämbus ning Kirjanike Maja ekraanil loetakse teatritekste. Inimesed räägivad – kas sa seda käisid vaatamas? See oli hea! Sinna tahan kindlasti jõuda! See … ah, oli kah. On teada, et kusagil õitsevad veel raugematu hooga kastanid, sirelid, kuslapuud, kollane madar ja meelespead. Pärnade erkroheline kardin pakub varju kuumale asfaldile ja napis rõivis inimestele. Täna on saalist lahkujail vähe aega enne järgmise esineja tulekut välja tungelda ning tulijadki ei või ülearu pikalt kulutada seltskondade ja istekohtade otsimisele. Igor Kotjuh seisab Kirjanike maja ees juba Polina Tšerkassova ootel, sest kaugel see järgminegi tund on. Mis tuletab meelde, et kui palju kummardusi on ära teeninud kõik need inimesed, kes nii varastel, hilistel kui lõunastel aegadel seisavad hea selle eest, et õiged inimesed ja asjad oleksid õigetes kohtades ning hoitud, et pidu saaks kesta.

Suurtoetajad: