Festivali HEADREAD ajalugu 10 peatükis

Jan Kaus

Alguses oli mõte

Suured asjad algavad väikestest. Kui rääkida festivalist HeadRead, siis piisas sellest, et kahe inimese, Krista Kaera ja allakirjutanu peas, hakkaksid 2008. aasta paiku samaaegselt liikuma sarnased mõtted. Mõlemad olid käinud korduvalt siin ja seal Euroopas ning näinud, kuidas mastaapsed kirjandussündmused välja näevad. Mõlemad said aru, et kirjandust saab esitada ja lavale tuua mitmel erineval moel ning seda oleks hea teha kontsentreeritult, ühe suure sündmuse raames. Kaks inimest said juhuslikult kokku, avastasid oma mõtete sarnasused ja arutasid, et mis oleks, kui teeks. Kui muudaks mõtte tegelikkuseks.

Festivali poleks ilma festivalideta

Mõeldud, tehtud. Alustasime Eesti Kirjanike Liidu abil, mille väsimatu majandusjuht Mart Siilmann vastutab siiani festivali logistika eest. Aga siiski olnuks teha palju raskem, kui HeadRead oleks pidanud tekkima tühjale kohale. Tolleks hetkeks oli Tallinna tekkinud mitu korralikku kirjandussündmust. Esinduslik Põhjamaade Luulefestival, mis tõi Eestisse Skandinaavia, Soome, Baltimaade ja Peterburi kirjanikke. Sotsia, mida korraldasid Tallinna ülikooliga seotud noored kirjanikud ning mis paistis silma oma hoogsuse ja katsetuslikkusega. Just nende kahe festivali kogemusele HeadRead tekkida saigi. Meie festivali üks keskseid traditsioone – pühapäevane luulemissa Niguliste kirikus – on pärit Põhjamaade Luulefestivalilt.  Sestap on tore, et varasemate ettevõtmiste vaim meie festivalil kombataval moel edasi elab.

Kirjandus ja kirjanik

Kuigi HeadRead kasutab siiamaani Põhjamaade Luulefestivali ja Sotsia pärandit – rääkimata sellest, et Sotsia üks eestvedajaid Jürgen Rooste mängis festivali HeadRead ülesehitamisel olulist rolli –, oli meil ometi kohe oma asi ajada. Tahtsime pakkuda siinsele publikule võimalust tutvuda mitte ainult erinevate autorite loominguga, vaid ennekõike autorite endiga. Et inimestel oleks võimalik reaalajas, silmast silma näha ja kõrvast kõrva kuulata, mida autor arvab oma loomingust, elust, kunstist, maailmast. Vestlus autoriga on jätkuvalt meie festivali keskne motiiv.

Eesti ja maailm

Tänu Krista Kaera ambitsioonile sai kohe eesmärgiks tuua meie festivalile kirjanikke kõikjalt maailmast, maakera keskustest ja äärealadelt. Kutsuda kirjanikke, kelle raamatud seisavad kohalike huviliste riiuleil lemmikute hulgas, mis annaks võimaluse festivali ajaks need teosed autoreile ulatada, et viimased tiitellehele oma märgi jätaks. See taotlus õnnestus juba esimesel, 2009. aasta festivalil, kui teiste hulgas astusid üles Alessandro Baricco ja Sofi Oksanen. Igal aastal on meie festival tekitanud juurde ohtralt värskete autogrammidega raamatuid. Kõige rohkem on neid vist pidanud jagama Andreï Makine (2010), Boriss Akunin (2011), David Mitchell (2012), Tom Stoppard (2013), William Boyd (2014) ja Margaret Atwood (2015).

Heal lapsel üks nimi

Alguses oli mõte, seejärel teostus, nimi tuli pisut hiljem. Ühel hetkel mõistsime, et „Tallinna kirjandusfestival“ on nimena küll täpne, aga pehmelt öeldes värvitu. Karl Martin Sinijärv, luuletaja ja Eesti Kirjanike Liidu esimees, kes festivali käima aitas lükata, on töötanud ka reklaamisõnastaja ametis. Sestap pole vist üllatus, et kui me hakkasime 2010. aasta festivalile paremat nime otsima, leidis selle just Karl Martin. 

Telgist saali

HeadRead algusaegu jääb meenutama hiiglaslik valge telk, mis seisis Harju tänava ja Niguliste kiriku vahelisel muruplatsil. Mõtlesime toona vist nii, et iga korralik festival leiab aset telgis. Me muidugi ei arvestanud mitme asjaga, ennekõike Eesti kliimaga. 2010. aasta festival toimus maikuu alguses, mil oli harukordselt kõle ilm. Telgis polnud sugugi soojem kui õues. Tellisime soojuspumba, see aga läks rikki – võib-olla sattus masin erakordselt külmast kevadest segadusse. Pump ütles üles hetkel, mil Krista Kaer vestles tuntud briti krimikirjaniku Jason Goodwiniga. Kuna rike tõi endaga kaasa heitgaaside kiire tungimise telki, tõmbasime Jürgen Roostega telgi seinad üles. Nüüd sai põhjatuul segamatult vestluses osaleda. Enamik publikust põgenes läkastades ja õlgu väristades. Järgmisest aastast lükkasime festivali mai viimasele nädalavahetusele ning telgi asemel leiab põhiprogramm aset Kirjanike Maja musta laega saalis.

Jason Goodwin

Tolle mälestusväärse hetke 2010. aasta maikuu alguses, mil kirjanduslik telk täitus heitgaaside ja põhjatuulega, muutis erakordseks meie toonane külaline Jason Goodwin. Ta ei lasknud ennast ümberringi toimuvast kaosest segada, vaid jätkas vaimukat vestlust Krista Kaeraga, mistõttu paarkümmend huvilist otsustasid kerge mürgituse ja külmetuse välja kannatada. Mõnes mälupildis istub Goodwin klapptoolil lausa särgiväel. See andis arvatavasti lisapõhjuse ta järgmisel aastal tagasi kutsuda. Nüüdseks on Goodwinist saanud festivali toimkonna liige, kes toimetab meie ingliskeelseid tekste, vestleb mitmete külalistega ning korraldab krimikirjanduse töötuba. Lisaks sellele on Goodwini heatujulisus ja seltskondlikkus üks neid põhjusi, miks mitmed väliskülalised meie festivali hubaseks ja sõbralikuks liigitavad ning tagasitulekut kaaluvad.

Festival ja tema tegijad

Aastate jooksul on HeadRead vaikselt, aga järjekindlalt kasvanud. See on tähendanud ka festivali toimkonna kasvamist. Praeguseks on korralduslikus tuumikus kümme inimest ning lõviosa neist on otseselt kirjandusega seotud. Me oleme küll korraldajad, aga ennekõike ikkagi tõlkijad, luuletajaid, prosaistid – inimesed, kes armastavad kirjandust. Nimed nagu Igor Kotjuh, Veronika Kivisilla ja Indrek Koff ei tohiks ühelegi eesti kirjandushuvilisele võõrad olla. Krista ja Kaisa Kaera tõlked inglise keelest ja Ingrid Velbaum-Staubi tõlked vene keelest teevad au igale raamaturiiulile.

Tundub, et vaid kaheksa aastaga võib ring täis saada – internetist leiab kergesti 2009. aastast pärit teleuudise täiesti uuest kirjandusfestivalist. Uudisnupu toimetaja Mari Rebane teeb videolõigus intervjuu ühe korraldaja ja ühe külalisega. Kulusid mõned aastad, ning Mari Rebasest endast on saanud festivali HeadRead toimkonna liige.

Festival ja tema kohad

HeadRead on Tallinna festival ning me oleme rõõmsad, et aastate jooksul on linnaruumis tekkinud kindlad paigad, ilma milleta me oma programmi ette ei kujutaks. Tallinna Keskraamatukogus toimuvad töötoad ja vestlusringid, Niguliste võlvide all loetakse pühapäevasel keskpäeval luulet ning festival suubub suvesse ühe Koidu tänava agulimaja hoovis, „Kapsaste“ nime kandva raamatukogu-kohviku taga. Kuid meile pole tähtsad vaid kindlad kohad, vaid terve Tallinn. Sestap hakkasime juba esimesel, 2009. aasta festivalil korraldama kirjanduslikke jalutuskäike erinevates linnaosades. Mõni jalutuskäik on kestnud päris kaua. Näiteks võib tuua kirjanike-kirjandusteadlaste Jaanus Vaiksoo ja Wimbergi juhitud ringihulkumised Nõmme linnaosas. Esimene neist leidis aset 2010. aastal, aga siiani pole kõiki kirjanduslooliselt tähenduslikke nurgataguseid ja tänavasoppe jõutud seal läbi käia, kuigi nii mõnigi jalutuskäik on kestnud koguni kolm-neli tundi. Nõmmest on nende aastate jooksul saanud korraga salapärane paik, ilukirjanduslik küllusesarv. Nii ei kasva festival ainult ajas, vaid ka ruumis.

Ajalugu ja lugu

Lõpetuseks üks isiklik festivaliga seotud mälestuskild, mis ehk ütleb rohkemgi kui ükskõik kui täiuslik kronoloogia või loetelu. Kõik sai alguse David Mitchelli romaanist „Pilveatlas“, mis mulle väga meeldib. Meeldib raamatu kandev idee – iga tegu on võimeline mõjutama üldist asjade korda, iga heategu muudab tegelikkust pisut paremaks. Nõnda juhtuski, et kui Mitchell 2012. aastal meie festivali külastas, pidin ennast kokku võtma, et mitte talle kaela langeda. Arvatavasti ta tajus mu meeleseisundit, sestap kirjutas ta mu eestikeelse eksemplari tiitellehele tõeliselt suurejoonelise, kalligraafiliste elementidega kaunistatud pühenduse.

Mul on üks hea sõber Elo-Liis, kes on samuti Mitchelli „Pilveatlase“ fänn. Mingil põhjusel viibis Elo-Liis 2012. aasta festivali ajal välismaal. Ma rääkisin talle pärast festivali, et mul on nüüd väga uhke pühendusega eksemplar. Selle peale kostis Elo-Liis, et kui ma kunagi peaksin testamendi tegema, siis võiksin selle eksemplari temale pärandada. See Elo-Liisi ütlus meenus mulle pool aastat hiljem, vahetult enne tema sünnipäeva ja ma mõtlesin korraga, et miks oodata. Kirjutasin esikaane siseküljele Elo-Liisile omapoolse pika pühenduse ja kinkisin kahekordse pühendusega raamatu talle. Võib-olla pärandab Elo-Liis selle kunagi meie festivali muuseumile.

Suurtoetajad: