HeadRead – keelte nelipühad

Jason Goodwin © Dmitri Kotjuh

Jason Goodwin

“Kui Jumal annab mulle siit ilmast lahkudes valida, kas veeta terve igaviku paradiisis või nädal aega festivalil HeadRead, siis vastan: “Oo Issand, pane mind järgmisele Tallinna bussile.”

– Jon Steele

Ma istun Briti suursaadiku residentsis, kaunis Põhjamaadest inspireeritud majas keset kaski ja kive, ning kuulan, kuidas Benjamin Zephaniah loeb diplomaatidest ja kirjanikest koosnevale publikule oma luulet, mis viitab Bobby McFerrini loole “Don’t Worry, Be Happy”.

Või me oleme ühes Tallinna kesklinna restoranis, kus Margaret Atwood selgitab mu pojale, kuidas Toronto Balletiteatri direktor, kes saadeti Esimese maailmasõja kaevikutesse, mõtles oma sõdurite jaoks välja koreograafia, mis aitas neil vaenlase tule all turvaliselt edasi tungida.

Või ma seisan kummituslikus kesköövalguses ühel vanalinna munakivitänaval koos John Banville’i ja Antonia Byattiga ning ootan, et avaneks boheemlasliku salabaari uks…

Need on mõned killukesed minu ilmsi unenägudest festivalist HeadRead. Kirjanikel, kellel on olnud õnne seda samuti külastada, on nendest juhtumistest oma versioonid, mis on ammutatud nendest neljast varasuvisest päevast igal aastal, kui Tallinn võõrustab kirjanikke kõikjalt maailmast. Kui Krista Kaer, Jan Kaus ja toimkond panid 2008. aastal paika festivali HeadRead parameetrid, ei otsustanud nad sihilikult kõike teisiti teha. Nad asutasid festivali ettenähtud moel, külaliste ja telgiga, ilmselt teadmata, et seda, mis toimib Inglismaal mõne uhke mõisa muruplatsil, ei pruugi õnnestuda edukalt üle tuua hilistalvisele külmunud murulapile Harju tänaval. Tallinlased, kes ei olnud kindlad, mida kirjandusfestival endast kujutab, hoidsid eemale, samal ajal kui külalised valges telgis vestlesid ja lõdisesid. Sellegipoolest oli kõigil vägagi lõbus. Järgmisel aastal kolis festival maikuu lõppu ja Kirjanike majja, kus seda on aina suurem edu saatnud. Festival on tagasihoidlik ja täiesti pretensioonitu ning kohe algusest peale ainulaadselt eestipärane. Nagu ütles menukas Ukraina kirjanik Andrei Kurkov, näeb Kirjanike maja välja “rohkem kasvuhoone kui klubi või restorani moodi!” Need eestlased ei ole kuigi pretensioonikas rahvas ja nad ei taha anda rohkem lubadusi, kui nad suudavad täita. Niisiis lubavad nad, et pakuvad kodu.

Tallinn on kuulus kui üks paremini säilinud keskaegne linn Euroopas ning hoolimata väiksusest on sellel olemas kõik, mida on vaja ühel moodsal Euroopa pealinnal: raamatupoed ja baarid, saatkonnad ja trammid, fantastilised restoranid, kus pakutakse hõrgutavat põhjamaist toitu, ja head hotellid. Ometi ei ole linna suurus siiski tähtsusetu: vahest ei ole täiesti tõsi, et kõik tunnevad kõiki, ja igale poole saab jala minna, ent siin valitseb mingi rõõmsa egalitarismi vaim, nagu suure suguseltsi kokkutulek. Andrei Kurkov nimetab seda “ainulaadseks akustiliseks nähtuseks. Festivali ajal on Tallinn täis kirjanike hääli, mis kõlavad saalis ja mida edastatakse linna tänavaile,” kirjutab ta. Eesti on ehk ainus riik maailmas, kus psühholoogiaharidusega president vestleb näitekirjanikuga: Toomas Hendrik Ilves rääkis 2013. aastal viiendal festivalil Tom Stoppardiga. Mõni ime, et Lionel Shriver nimetab linna tõeliseks avastuseks!

Zinovi Zinik nimetab oma teist külaskäiku teatud mõttes lunastuseks. Esimest korda käis ta siin samuti Nõukogude Liidust pärit koolipoisina. “Äkitselt tundsin end kodus selles linnas, millel on kaks nime (seda tunti Saksamaal ja Venemaal Revalina), kirju usuline minevik, etniliselt mitmekesine algupära ning poliitiline ajalugu, kus mõjuvõimu pärast on võidelnud Saksamaa, Rootsi ja Venemaa; ometi on linn sellisest keerukast taustast hoolimata säilitanud oma tugeva identiteedi ja väärikuse. Kui ma linnas oma giidi (ja kirjastaja) Märt Väljatagaga ringi jalutasin, nägin Tallinna julgustava eeskujuna – minule, kes ma olen kakskeelne kirjanik, kellel on Vene minevik, juudi päritolu ja Briti kodakondsus.”

Ma kahtlen, kas korraldajad uskusid, et kümne aasta pärast on festival endiselt täies hoos, või et selle külaliste nimekiri on nagu tänapäeva kirjanduse autahvel. Nüüdseks on selles tillukeses pealinnas veetnud aega romaanikirjanikud, biograafid, luuletajad ja ajaloolased kõikjalt maailmast, jaganud pikki õhtuid ja veini, arutelusid, väitlusi. Nad toovad kaasa oma raamatud ja ideed ning leiavad end sõprade seast.

Iiri kirjanik John Banville, kes nimetab festivali “toredaks üllatuseks”, ütleb, et “tundis rõõmu igast hetkest … Ürituse intellektuaalne tase avaldas muljet, on vägagi julgustav teada, et seal põhjarannikul läheb kultuuril ja kirjandusel nii hästi”.

Tuntud biograaf A. N. Wilson sõnastas selle järgmiselt:

“Tallinna festivali juures on ainulaadne see, et võõrustajad – Krista, tema tütar ja teised toimkonna liikmed, Ursula Briti Nõukogust ja teised Eesti kirjanikud ja teadlased – on maailmale avatud ning valdavad nii paljusid keeli. See ei olnud ükskeelne festival. Siin olid keelte nelipühad, kus olid luuletajad Fääri saartelt ja Botswanast, krimikirjanikud Veneetsiast ja Venemaalt, romaanikirjanikud, biograafid, esseistid ja kommenteerijad, keda kõiki julgustati kõnelema omas keeles ning suhtlema meiega meie keeles. Tõeliselt inspireeriv üritus!”

Wilsoni kogemus on sarnane teiste omale. Silmapaistva vene kirjaniku Mihhail Šiškini esimene nooruspõlveaegne külaskäik Nõukogude Eestisse andis talle sünge õppetunni, et “sa vastutad kõige eest: oma keele, oma riigi ja selle ajaloo eest”. Õnnelikumal ajal tagasi tulles leidis ta, et HeadRead on “vabade inimeste võrratu kohtumine vabal maal”. Ajaloolane Keith Lowe meenutab “tohutult lõbusat olemist, mida me kõik nautisime”, ja Antony Beevor kirjeldab “suurepäraseid vestlusi” teiste külalistega, kellest on nüüdseks saanud sõbrad. Tõepoolest, mitmed külalised loovad püsivaid sõprussuhteid, kui neid mööda linna ja mujalegi juhatatakse. Sest nagu ütles Lionel Shriver, “nägi festival vaeva, et näidata meile Eestit, mis jääb pealinnast kaugemale”, viidates tavapärasele ekskursioonile, mis korraldatakse külalistele lossides, muuseumites ja Läänemere ääres. Tänapäeval võib kirjanikel olla tunne, et maailm ripub nende käise küljes ning nõuab, et nad vastaksid inimestele nõudmistele ja lahutaksid meelt, juhataksid ja lõbustaksid neid. Festivalil HeadRead võetakse hoopis neil käe alt ja näidatakse, mida sellel maal pakkuda on.

Nagu selgitab luuletaja Annie Freud, “tõi iga päev uusi kogemusi – kirglikud autorid, kes kirjutavad paljudes eri žanrites ja keeltes, ideede, lugude ja kultuuride küllus, väljasõit mere äärde põnevas meremuuseumis pakutud hõrgutava lõunaga, mis koosnes küpsetatud lõhest muredate kartulitega, ja igal sammul sõlmitud uued sõprused”.

On vaja erilist õhkkonda, et maailma kõige kiidetumad ja kuulsamad kirjanikud tunneksid, et nad on nagu sõprade seas, mitte tsirkuseahvid. Dave Hutchinson meenutab, et tundis end esimest korda “kirjaniku, mitte asjaarmastajana”, ning eriti rabas teda “kõigi, nii korraldajate kui ka osalejate lahkus”. “Me tundsime kogukonnavaimu ja loovust,” kirjutab A. N. Wilson, “Tallinnas kuulasime üksteise loomingut ja saime sõpradeks ning just seetõttu oli see sündmus nii eriline.”

Kui HeadReadi puhul miski silma torkab, siis on see nauding ja üllatused. “Krimikirjandus on mind viinud kõikvõimalikesse paikadesse,” kirjutab krimikirjanduse kuninganna Natasha Cooper, “alates Brixtoni vangla kongist ja lõpetades Buckinghami paleega, alates Austinist Texase osariigis ja lõpetades Põhja-Londoni rägastikuga.” Kirjeldades festivali HeadRead kui “minu kirjanikutee ühte parimat ja huvitavamat üritust”, lisab ta, et “minu lemmikpulmakübar on ostetud ühest väikesest Tallinna kunstnike gildi poest”. Antony Beevor tunnistab, kuidas ta “laval jahmus, kui minuga vestelnud politoloogiadoktor Maria Mälksoo küsis, kas ma teadsin, et mind võidakse nüüd Venemaal viieks aastaks vangi mõista selle eest, mida kaitseminister Sergei Šoigu nimetas Punaarmee mälestuse rüvetamiseks”. Keith Lowe meenutab esinemist “Terevisioonis” kell 7 hommikul, kui ta oli eelneval õhtul festivali korraldajate ja külalistega väljas käinud. “Ma kannatasin oma otseintervjuu ära tardunud naeratusega. Mul pole elu sees enesetunne nii sant olnud. Aga ma ei süüdistanud selles sugugi neid – nad pakkusid sedavõrd head seltsi, et oli võimatu keelduda!”

Viimane sõna jääb mainekale briti tõlkekirjanduse väljaandjale Christopher MacLehose’ile. Tema sõnul on HeadRead “sedavõrd vaimselt stimuleeriv, selle autorite valik ja asukoht ühes Euroopa kauneimas linnas on niivõrd tänuväärsed, et on üllatav, et sellel pole niisama mitmekülgset ja rahvusvahelist frantsiisi nagu Hay festivalil. Ükski kirjanik ega lugeja ei tohiks jätta kasutamata võimalust sellel festivalil käia.”

Tänavu, 2018. aastal, tähistavad need keelte nelipühad, mida tuntakse festivalina HeadRead, oma kümnendat sünnipäeva.

Suurtoetajad: