Jason Goodwin festivalist HeadRead

Jason Goodwin © Dmitri Kotjuh

Festivali kümnenda sünnipäeva puhul on peagi valmimas Jason Goodwini ülevaade festivali ajaloost rahvusvahelise pilgu läbi. Seni aga nautigem tema hurmavat artiklit aastast 2014.

Iga-aastase festivali HeadRead edu on ilmselt kuidagi seotud kevadise sulaga. Suvi on tulekul – ja ega HeadReadki saa enam kaugel olla. Linnud laulavad, kirjanikud lobisevad, kuulajad kogunevad…
Teised festivalid Euroopas võivad olla küll suuremad ja rohkem žanrikesksed, kuid ükski neist ei tee festivalist HeadRead rohkem tööd selle nimel, et tõsta esile kirjanikke, kes on pärit eri traditsioonidest ja kirjutavad eri žanrites – või mitte üheski; kirjanikud, kellel on eri taust ja kodumaa, kes on oma kirjanikukarjääris eri staadiumites.
Just see segu meelitabki nii paljud maailma juhtivad kirjanikud festivalile HeadRead ning seletab, miks on aastate jooksul HeadReadil aega veetnud nii populaarsed ja mitmepalgelised kirjanikud nagu Boriss Akunin ja David Mitchell, Tom Stoppard ja Jennifer Johnston. Esinejate nimekiri on alati uhke. Zinovy Zinik tõi lavale oma iseäraliku sürrealistliku kaemuse ja rääkis äraspidise loo isikuga eksimisest ja petlikust mälust. Rawi Hage arutas pagendust ja takso juhtimist. Madeleine Thien oli tunnistajaks Kambodža nihestustele. Simon Sebag Montefiore rääkis endise peaministriga Stalinist. Christopher MacLehose kirjeldas oma karjääri rahvusvahelise ilukirjanduse ja mälestusteraamatute kirjastajana. M.C. Beaton viis publiku abitu naeruni – ja teatas hiljem, et pole kunagi varem ühes kohas nii palju toredaid inimesi kohanud. Sofi Oksanen rääkis lähiajaloost, Keith Lowe meenutas Teise maailmasõja järgseid vastupanuliikumisi. Nimekiri jätkub – Nabila Sharma ja Claus Ankersen, Indrek Hargla ja Selina Guinness, Vincent Woods, Natasha Cooper, Marina Stepnova…
Alates hetkest, mil külalised saabuvad, kuni hetkeni, mil nad lahkuvad, on iga üritus – iga vestlus, iga intervjuu – ühine üritus. Külaliste vahel valitseb tõeline sõbramehelikkus, mille aluseks on nende ühised festivalikogemused, nende Eesti võõrustajate ja kirjastajate lahe külalislahkus ning tunnustus sellele salapärasele alkeemiale, mis on suve alguses toonud neid kõiki siia, Tallinnasse.
HeadRead viib kõik kokku, luues vestluse kirjanike endi ning nende ja publiku vahel. Ametlikud üritused vahelduvad sõbralike vastuvõttude, pidude ja õhtusöökidega ning vestlused jätkuvad kohvikutes ja fuajeedes. Paljudele meie seast on see musternäidis sellest, mida peaks endast kujutama kirjanike ja lugejatega veedetud aeg.
Festivalidel juhtub pahatihti nii, et kirjanik lendab kohale, esitab oma mõtted ja veereb siis kõrvale, et järgmisele üritusele teed anda: see on konveieristiilis festival, klassiruumi mudel. Kirjanduslik fordism on tõhus raamatu reklaamimise moodus: pealkiri, nimekontroll, sisu. Lisa veel autogrammitund ja töö ongi tehtud.
Kuid HeadRead on palju huvitavam, nii kirjanike kui ka lugejate jaoks – see on nagu fantastiline nädalavahetus korratus maamajas või kogunemine Ümarlaua ümber. Pole vaja öeldagi, et külalised avastavad muinasjutulisi külgi Tallinna vanalinnast, kus on tornid ja linnamüürid, Toompea ja all-linn, munakivitänavad ja rannapromenaad. Tallinnas on peaaegu midagi allegoorilist meie jaoks, kes me oleme pärit linnadest, mis on rohkem laiali valgunud ja puistatud: kus veel võiks leida näitekirjaniku arutlemas presidendiga vabaduse üle või kuulata vestlust, millel on suursaadikute ja ministritega pikitud publik? Siin vestlevad kirjanikud, kes on harjunud meie maailma kirjeldama või selle ühisest kogemisest kõige olulisemat välja tooma, inimestega, kes seda kujundavad. Sellega kaasneb kõigel tagasihoidlikumal juhul vaatenurkade jagamine.
Sellega on seotud ka ajalugu ja keele kogemus. Eestlased ei kõnele ühel häälel ega tõsta esile vaid üht küsimust, kuid aastate jooksul olen hakanud mõistma, et enda kuuldavaks tegemine on oluline, vahest eriti riigis, kus õigust kõnelda on korrapäraselt alla surutud. Eneseväljenduse, vabaduse tungi ja lugude jutustamise vahel on tugev seos. Eestlased on küll eurooplased, kuid nende keel väljendab nende rahvust.
Kirjanikel on head eeldused, hindamaks seda kogemust, mis peegeldab nende endi kogemust. Kirjanikud tegelevad keelega: see on asi, mis neid huvitab. Nad ka loovad ja jäädvustavad paljusid hääli – nende endi ja teiste hääli, hääli minevikust ja väljamõeldud maailmaist. Tundub, et Eestis on keel endiselt oluline: lastiks vihjed, mõttekihistused, riimid ja jagatud mineviku varjatud kajad. Ja koos sellega püsib vaist kuulata – kuulata mujalt pärit hääli oma tingimustel.
Eelmisel aastal avanes mul enne festivali algust võimalus külastada Hiiumaad, mida ääristavad erakordsed merele valgust näitavad majakad. Öösel, Läänemere serval vaikuses, selles kummalises Eesti suve hämariku poolvalguses kuulasin ma hämmastavat häält, mida ma olen varem vaid harva kuulnud, kui üldse. Häält, mis on haihtunud suurest osast Euroopast, kuhu on võib-olla jäänud vähe inimesi, kes seda kuulaksid. See oli metsast kostev ööbikulaul.

Suurtoetajad: