Düstoopia ja sotsioloogia: Johanna Ross, Mihkel Mutt ja Tõnis Kahu

Mida toob tulevik? Sellele küsimusele leiab ühese vastuse alles hetkel, kui tulevik otsa saab. Enne seda jääb ikka ärevus õhku rippuma. Kui asetada küsimus kogu inimkonda haaravasse mõõtmesse, võiks ühelt poolt stoiliselt tõdeda, et maailmalõppu on ikka kardetud, kuid teisalt ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et globaalsed keskkonnaprobleemid paistavad parasjagu kasvavat ja kuhjuvat. See tendents võib olla üks põhjus, miks tänapäeva ulmekirjanduses mängivad düstoopiad palju suuremat rolli kui utoopiad – olgugi et neid pole võimalik täiel määral eristada. Igatahes paistavad düstoopiad lisaks meelelahutuslikkusele pakkuvat sotsiaalset refleksiooni, põhjalikult läbimängitud hoiatusi, perspektiive, millest hoiduda. Kui tuua kõige lihtsam näide, siis võib öelda, et George Orwelli „1984“ pole tänapäeval kõnekas mitte ainult seetõttu, et tegu oli valuliku vastukajaga tolle aja totalitaristlikele süsteemidele, vaid et see visandas nähtusi või tendentse, mis on meie ühiskonnas muutunud igapäevaseks. Kirjanduse rollist ja potentsiaalist inimühiskonna tulevikuperspektiivide käsitlemisel räägivad kirjandusteadlane Johanna Ross, kirjanik ja esseist Mihkel Mutt ning kultuuriteoreetik Tõnis Kahu. Vestlust salvestab Raadio Ööülikool.