„Kodumaa karjed“ ja „Eestluse elujõust“
Uue aastatuhande teisel kümnendil võib märgata siinses kirjanduses huvitavat tendentsi – tähelepanuväärseid tekste, mille keskmesse tõusevad eesti keele igapäevased vormid. 2010. aastal ilmus Indrek Koffi žanriliselt ambivalentne „Eestluse elujõust“, mille teeb huvitavaks tõsiasi, et põhimõtteliselt ei pärine ükski teose lause autorilt endalt – temalt pärineb võime koguda kokku eesti keeles ringlevad käibeväljendid ning neist kirjanduslik tervik luua. Raamat pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Samalaadset kirjandusliku terviku loomist „võõraste“ tekstide kollaažina praktiseeris Eero Epneri, Hendrik Kaljujärve ja Kaarel Oja teatritekst „Kodumaa karjed“. Eesti Kultuurkapitali draamaauhinnale kandideerinud tekst nägi lavavalgust NO45 monolavastusena, ainuosas Jaak Prints, kes pälvis oma rolli eest Eesti teatri aastaauhinna parima meespeaosatäitja kategoorias. Kui Koff kasutab oma „hüsteerilises traktaadis“ kõnekeelseid fraase, siis Epner, Kaljujärv ja Oja kasutavad Eesti avaliku keelekasutuse suulisi ja kirjalikke vorme, alustades spodrikommentaaridest ja lugejakirjadest ning lõpetades reklaamidega, intervjuudega ja poliitiliste kõnedega.
Koostöös teatriga NO99 pakubki festival HeadRead üht intensiivset õhtut, kus lisaks „Kodumaa karjete“ ja „Eestluse elujõust“ esitamisele on kavas vestlusring, milles käsitletakse eesti ilukirjanduse rolli rahvusliku mälu hoidmisel. Õhtu toimub teatris NO99.
Loe lisaks:
Eestluse elujõud avaldub tühifraaside harmoonias