Doris Kareva

Doris Kareva (1958) on eesti luuletaja, üks neid, kelle kohta kerkib käsi kirjutama, et ta „ei vaja pikemat tutvustust“. Tegelikult võib olla aga nii, et kui Kareva ei vajagi tutvustust, on ta ometi väärt vähemalt igapäevast meeldetuletust. Kareva on meie üks kõige tagasihoidlikumaid rahvuslikke aardeid, kelle looming on korraga lihtne ja salapärane. Ta on ideaalne kirjanik, kes avaldab mõju aegamisi, sügavuti, igapäevase tramburai ja virvarri tagant – ning seda ennekõike oma kirjutatuga, ühtaegu täpse ja abstraktse, keeleliselt lihvitud ja samas mängulise ütlemisega. Kareva seni viimane teos „Perekonnaalbum“ (2015) on üles ehitatud läbivale poeetilisele võttele: ideede personifisteerimisele ja tegelaskujudena esitamisele. Mihkel Mutt kirjutas Karevast ajakirjas Looming 2013. aastal nii: „Doris Kareva jätkab kirjutamist ka eas, mil illusioonid vajuvad üldjuhul juba unustusehõlma, aga mõistusel jagub vahedust. Ja see on hea. Keset karusselli ja leierkastimängu, kergemeelt ja odavmüüki seisab ta oma elu ja loominguga nagu hele täpp, nagu suur meeldetuletus.“