Maarja Kangro

Maarja Kangro (1973) on eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Oma esimese raamatuni, luulekoguni „Kurat õrnal lumel“, jõudis Kangro 2006. aastal. Tema kolmas luulekogu „Heureka“ (2008) pälvis Kultuurkapitali luuleauhinna. Kangro luulet iseloomustab intertekstuaalsus, panustamine lugeja emotsioonide asemel tema seostamis- ja analüüsivõimele. Kaks aastat hiljem ilmus Kangro esimene proosateos, novellikogu „Ahvid ja solidaarsus“, mida pärjati Kultuurkapitali proosaauhinnaga. Kangro novelle ei anna eesti praeguses kirjanduses õieti kellegagi võrrelda – need on sageli autobiograafilise taustaga (enese)iroonilised lood nooruse ja keskea murdekohas viibiva eneseteadliku naise otsingutest ning suhetest. Kangro pilk asjadele on rõhutatult kaine ja illusioonivaba, lähtudes ratsionalistlikust elutundest (mis muidugi ei välista tema loodud tegelaskujude irratsionaalsust). Eelmisel aastal ilmunud dokumentaalromaanis „Klaaslaps“ kirjeldab Kangro otsekohesusega enda ebaõnnestunud lapsesaamise katseid, halastamata ei endale ega neile, kes teda ümbritsevad. Kangro on ka tähelepanuväärne tõlkija, kes eestindab põhiliselt itaalia ja saksa keelest – tema tõlgitud autorite seas on muuhulgas Hans Magnus Enzensberger, Giacomo Leopardi ja Bertolt Brecht.