Andrei Ivanov (1971) on vene keeles kirjutav eesti kirjanik – määratlus, millega Ivanov ehk ise nõus poleks, kuna ta ei seo enda (kirjaniku)identiteeti mingi kindla kultuuriga (kuna Ivanov on elanud pikalt Taanis ning on ka sellest oma raamatutes korduvalt kirjutanud, võiks teda servapidi pidada ka taani kirjanikuks). Pigem on Ivanovile oluline esteetiline platvorm. Ivanovi teosed ei pruugi pakkuda pöörast dramaatikat ega haaravat põnevust, kuid kahtlemata on nauditav nende stiil, mis segab barokset väljenduslaadi ning illusioonivaba, ajuti lausa naturalistlikku hoiakut. Ivanov lähtub sageli autobiograafilisest materjalist, oma kogemustest Eesti ja Taani ühiskonna äärealadel, aga ta annab neile kogemustele groteskse, mürgiselt vaimuka väljenduslaadi. Kui midagi Ivanovi ühtlaselt kõrgetasemelisest loomingust esile tõsta, võiks see olla romaan „Harbini ööliblikad“ (eesti keeles 2013), mis pälvis Venemaal maineka kirjandusauhinna NOS ning jõudis ka Vene Bookeri kirjandusauhinna finalistide hulka. Selles romaanis kaevub Ivanov kahe maailmasõja vahelisse Eesti Vabariigi olustikku, täpsemalt toonase vene haritlaskonna ellu ja olemisse. Andrei Ivanov räägib oma loomingust kirjandusteadlase Grigori Utgofiga.