Arvis Viguls (1987) on läti luuletaja ja tõlkija. Tema 2009. aastal ilmunud debüütkogu „Istaba“ („Tuba“) pälvis muuhulgas Läti Kirjanike Liidu auhinna. Tema teine kogu „5:00“ (2012) võeti samuti soojalt vastu. Tõlkijana on Viguls jõudnud teha märkimisväärset tööd, vahendades läti keelde kirjandust inglise, hispaania, vene ja serbohorvaadi keelest. Tema tõlgitud autorite nimistusse kuuluvad muuhulgas Joseph Brodsky, Federico Garcia Lorca, Walt Whitman, William Butler Yeats jpt.

Vera Pavlova (1963) on vene luuletaja, kelle kohta on märgitud, et temast algab 21. sajandi vene luule. Vladimir Sorokin on öelnud, et Vera Pavlova ei sarnane kellegagi ning kuna ta on juba osa vene luuleloost, ei kuulu ta enam endale. Nooruses õppis Pavlova muusikaajalugu, uuris Šostakovitši muusikat, laulis kirikukooris ning ta on kirjutanud ka viis ooperilibretot. Oma esimese luulekogu „Небесное животное“ („Taevalik loom“) avaldas Pavlova 1997. aastal. Tema neljas luulekogu „Четвертый сон“ („Neljas unenägu“) pälvis mitu olulist tunnustust, sealhulgas Apollon Grigorjevi nimelise „suure“ auhinna. Pavlova kirjutab otsekoheselt, kõiki varjundeid kaasates armastusest, lapsepõlvest ja emadusest – Pavlova on öelnud, et ta kirjutas oma esimese luuletuse sõnumina, mille ta pärast oma esimese tütre sündi sünnitusosakonnast koju saatis, et kuidagi oma intensiivsest õnnekogemust sõnastada. Pavlova kirjutuslaad on sageli ühtaegu kujunditihe ja tugevalt meeleline, tema üksindus- ja läheduskogemused võivad tunduda lausa kombatavad ning tema keelekasutusest on räägitud lausa otseses mõttes – ühe kriitiku sõnul Pavlova otsekui lakuks oma luuletustega maailma. Pavlova on ka tunnustatud luuleinterpreet – ta on audioraamatutes esitanud teiste hulgas Ahmatova, Tsvetajeva, Pasternaki, Jessenini, Bloki ja Mandelštami luulet.

Veronika Kivisilla (1978) on eesti luuletaja, kes on koostanud ka lastelaulude raamatuid ning kirjutanud õpikuid. Enne kui Kivisilla luuletusi avaldama hakkas, oli ta tuntud ennekõike kui laulja ja loojutustaja. Ta on avaldanud kolm luulekogu. Viimane neist, 2015. ilmunud „Cantus Firmus“ kandideeris ka Kultuurkapitali luuleauhinnale. Kivisilla luule paistab silma mitte ainult sellega, et igas luuletuses on aimata kogenud loojutustajat, vaid ennekõike võimega leida argielust, igapäevaste tegevuste seest ja tagant suuremaid sümboleid ja inimeksistentsi mõtestavaid tähendusi. Iga tänavanurgal või bussis kohatud võõras võib öelda midagi olulist – või siis muutub mõni juhuslikult sillutisele või vahekäiku pillatud lause Kivisilla mõtetes ilusaks. Iga tegu loeb, sestap loeb ka iga inimene – ja sestap on samm argisuse sombust kõige kõlavama tähenduseni lühem, kui arvata oskame.

Bernhard Widder (1955) on austria luuletaja ja arhitekt. Widder on avaldanud viis luulekogu, esikkogu „Liber Tropicus“ ilmus 1983. aastal. Eelmise aasta lõpus ilmus Jaan Malini kirjastuselt Luul Widderi luulekogu „Kätekõne / Сленг рук“ (originaalis „Handgerede / Slang of Hands“, saksakeelse osa tõlkis eesti keelde Aare Pilv ning ingliskeelse osa vene keelde P. I. Filimonov). Sellele teosele on saatesõna kirjutanud Austria luuletaja ja kriitik Christian Teissl, kes määratleb Widderit kui väga maastiku- ja kohatundlikku luuletajat, „nomaadlikku kirjutajat“. Nimelt ammutab Widder teadlikult inspiratsiooni neist paikadest, kus ta on reisinud või elanud. Teissl kirjutab, et Widder „ei degradeeri kohti, mida ta külastab, mille ümber tiirutab ja mida oma sammudega mõõdab, oma rollimängude lavaks, ta pigem teenib neid, kui ta neid kujutab“. Kuna Widder on luuletajana liikuja, teelolija, siis pole ka imelik, et ta keskendub mäletamise asemel vahetule kogemusele. Widder on tõlkinud ka ameerika ja hispaania luulet.

Kristjan Haljak (1990) on eesti luuletaja, kes on avaldanud kaks luulekogu: „Palavik“ (2014) ja „Conceptio immaculata“ (2017). Lisaks sellele on Haljak tõlkinud ühe oma kirjandusliku inspireerija Charles Baudelaire’i 1887. aastal avaldatud märkmete ja fragmendikogu „Mu alasti kistud süda“ (Loomingu Raamatukogu, 2014). Prantsuse keel ja kirjandus on ülepea prantsuse keele õpetajana töötavat Haljakut palju mõjutanud, lisaks Baudelaire’ile kuuluvad ta lemmikute hulka Rimbaud, Verlaine ja prantsuse sürrealistlik kirjandus. Sürrealismile lisaks võib Haljaku enda luules tajuda biitkirjanduse mõjusid – ühendab ju seda sürrealismiga sisemise vabaduse voolav esitus. Haljaku luulet võibki iseloomustada kui ajuti lausa radikaalse vabadusega ilmnevate isiklike seoste ja kujundite voolavust. Haljaku esitluslaadi tasub samuti jälgida, sest selles ühendab ta oma loomingu voolavuse ja fragmentaarsuse – luuletus algab ja lõppeb lõigatult, justkui mingi sisemise, intensiivseid liikumisi tulvil filmilindi montaaž.