Sergei Zavjalov (1958) on vene luuletaja ja kirjandusteadlane. 2004. aastal asus Zavjalov elama Soome, kust ta kolis 2011. aastal Šveitsi, õpetades Zürichi ülikoolis vene luulelugu. Zavjalovi esimesed luuletused ilmusid 1980. aastatel, praeguseks on ta avaldanud viis luuleraamatut. 2015. aastal pälvis Zavjalov maineka Andrei Belõi auhinna. Eesti keeles on Zavjalovilt ilmunud kaks raamatut. Kõigepealt eksperimentaalne luulekogu „Meelika. Kõned“ (Kite, 2015), mis sisaldab ka intervjuud autoriga ning Zavjalovi enda järelsõna. Seejärel esseekogu „Ars poetica“ (TLÜ kirjastus, 2016, tlk Aare Pilv). Raamat on erakordne sellepoolest, et tegu on Zavjalovi esimese esseekoguga üldse. „Ars poeticas“ tulevad huvitavalt esile Zavjalovi mõnevõrra ebaharilikud huvid – näiteks ametlik nõukogude luule, millele leiab autor uudseid vaatenurki, keskendudes luule ja ühiskondlike hoovuste omavahelistele suhetele ning märgates neis kas unustatud või eiratud varjundeid. Tänu mordva juurtele käsitleb Zavjalov selles raamatus ka soomeugri luulet. Sergei Zavjalov esineb festivalil HeadRead kolm korda: kolmapäeval, 24. mail esineb ta kl 18 Vene Teatris, kus temaga vestleb tõlkija Aare Pilv; reedel, 26. mail esitab Zavjalov oma luulet kohvikus Wabadus ning pühapäeval, 28. mail kl 13 astub aga lavale Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb luuletaja ja tõlkija Igor Kotjuh.

Leonard Schwartz on juudi päritolu ameerika luuletaja ja kultuuriajakirjanik. Schwartzi seni viimane, 2016. aastal ilmunud raamat kannab nime „The New Babel: Towards A Poetics of the Mid-East Crises“ („Uus Paabel: Lähis-Ida kriisi poeetika suunas“) ning see sisaldab nii luulet, esseesid kui intervjuusid. Nagu raamatu pealkirigi mõista annab, käsitleb autor siin lõppematuna näivat Iisraeli-Palestiina konflikti ning USA osalust selles, püüdes leida oma keelemängulises luules ja esseedes araabia, juudi ning ameerika kirjanduse abiga poliitilisele konfliktile keelelise (ja sedakaudu inimliku) vabaduse alternatiivi. 2012. aastal ilmunud „If“ („Kui“) on samuti žanriliselt kaunis haruldane teos – tegu on üheainsa filosoofilise poeemiga, milles autor uurib inimkonna kollektiivset teadvust, enda ja teiste ühinemist „meis“ viisil, mis muudab ontoloogia ja epistemoloogia sama inimlikuks kui on hirm või lootus. Lisaks luulekogudele on Schwartz avaldanud 2008. aastal esseekogu „A Flicker at the Edge of Things: Essays on Poetics“ („Sähvatus asjade piiril: esseed poeetikast“). Schwartz juhib ka kirjandusteemalist raadiosaadet „Cross Cultural Poetics“.

Doris Kareva (1958) on eesti luuletaja, üks neid, kelle kohta kerkib käsi kirjutama, et ta „ei vaja pikemat tutvustust“. Tegelikult võib olla aga nii, et kui Kareva ei vajagi tutvustust, on ta ometi väärt vähemalt igapäevast meeldetuletust. Kareva on meie üks kõige tagasihoidlikumaid rahvuslikke aardeid, kelle looming on korraga lihtne ja salapärane. Ta on ideaalne kirjanik, kes avaldab mõju aegamisi, sügavuti, igapäevase tramburai ja virvarri tagant – ning seda ennekõike oma kirjutatuga, ühtaegu täpse ja abstraktse, keeleliselt lihvitud ja samas mängulise ütlemisega. Kareva seni viimane teos „Perekonnaalbum“ (2015) on üles ehitatud läbivale poeetilisele võttele: ideede personifisteerimisele ja tegelaskujudena esitamisele. Mihkel Mutt kirjutas Karevast ajakirjas Looming 2013. aastal nii: „Doris Kareva jätkab kirjutamist ka eas, mil illusioonid vajuvad üldjuhul juba unustusehõlma, aga mõistusel jagub vahedust. Ja see on hea. Keset karusselli ja leierkastimängu, kergemeelt ja odavmüüki seisab ta oma elu ja loominguga nagu hele täpp, nagu suur meeldetuletus.“

Yolanda Castaño (1977) on galeegi luuletaja, kunstnik ja kriitik, Galicia kultuuri- ja kirjanduselu edendaja, kes on korraldanud rohkelt erinevaid kirjandussündmusi. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu, esimene raamat „Elevar as pálpebras“ ilmus 1995. aastal ning seni viimane „A segunda lingua“ („Teine keel“) 2014. aastal. Castaño luulet saab igas mõttes pidada rikkaks – selles kajab vastu kaasaegse maailma komplekssus ja kihilisus, olendite, häälte ja kohtade paljusus. See algab inimese ruumilisest kogemusest, maailma avatusest ja võimalusest leida kõikjalt seoseid, ning jõuab välja keha ja hinge (või sõna) igavesti lahendamatu dihhotoomiani, mida vaadeldakse läbi omaeluloolisuse prisma. Või nagu kirjutab Castaño ise: „Maailm on vastuvõtulauata hotell“. Lisaks kirjutamisele ja kultuurielu korraldamisele on Castaño töötanud Galicia televisoonis, pälvides 2005. aastal parima telekommentaatori tiitli. Castaño on ka tunnustatud esineja, kes on katsunud siduda luulet muusika, näitekunsti, tantsu, arhitektuuri, kujutava kunsti ja isegi kokakunsti vahenditega.

Jaan Kaplinski (1941) on eesti luuletaja, prosaist, esseist, publitsist ja filosoof. Kaplinski on 1960. aastate kassetipõlvkonna üks säravamaid ja viljakamaid autoreid, kelle loomingus ühenduvad esmapilgul lausa vastuolulised motiivid ja seisundid ning kelle haare pole lai ainult žanriliselt, vaid ka temaatiliselt ja ruumiliselt, ulatudes kodukohatundest kosmose kõige kaugemate soppideni. Kaplinski on ammutanud aastate jooksul inspiratsiooni nii loodusest, kohalikust pärimusest, antiikkultuurist, kaasaja hingusest kui ka teaduse uuematest avastustest. Tema loomelaad on ühtaegu introvertne ja ühiskondlik. Kaplinski fenomen on nõnda kihiline ja külluslik, et olemasolev on hakanud ennast avama uues valguses, uutes rakurssides – 2015. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Kaplinski 1977. aastal lavastatud eksperimentaalne draama „Neljakuningapäev“, mis mõjub kaasaegselt ka nelikümmend aastat pärast sündi. Meie festivalil astub Kaplinski üles luuletajana – ei tasu unustada, et tema debüütraamat oli 1965. aastal ilmunud luulekogu „Jäljed allikal“ ning enne teiste žanrite juurde asumist oli juba ilmunud „Tolmust ja värvidest“ (1967), XX sajandi teise poole eesti luule üks tähtteoseid.