Soome ja eesti kirjanike vahel on ikka üht-teist juhtunud. 1921. mais tuli Soome luule suurkuju Eino Leino Eestisse, millest Eesti ajalehed andsid juba jaanuaris pidulikult teada. Eesti kirjanduse klassikud, toona veel kolmekümnesed väänkaelad Henrik Visnapuu ja August Gailit tahtsid Leinole austust avaldada ning sestap ostsid nad Balti jaamast kokku kõik sireliõied ning läksid ja kallasid need Leino hotellitoas voodile, nii et õitemere seest paistisid ainult Leino näpuotsad. Huvitav, kas osaliselt ka seetõttu meenutab Eino Leino oma mälestustes maikuise Eesti õiteküllust? See omakorda annab põhjust pärida, kuidas on olnud lood eesti ja soome kirjanike vahel hiljem ning kuidas praegu? Maikuise õitsemise taustal arutavad soome ja eesti kirjanike sõpruse teemal kirjastaja ning mälumängija Tauno Vahter (1978), kellel on ka teeneid soome kirjanduse tõlkijana (näiteks Sofi Oksase ”Stalini lehmad” 2009. aastal); estofiil estofiilide seas, kirjandusteadlane Juhani Salokannel (1946), kelle tõlgete hulgas troonib A. H. Tammsaare ”Tõde ja õigus” ning kelle raamatut ”Jaan Kross” saab lugeda ka eesti keeles (tlk Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2009) ning soomerootsi kirjanik, Eestitki tihti väisav Emma Juslin (1985), kelle teine romaan, kahe naise armastusest rääkiv ”Frida ja Frida” (2008) pälvis Soome Rahvusringhäälingu kanali FST 5 kirjandusauhinna. Vestlust modereerib Soome Instituudi programmijuht Anna Laine. Vestlusring toimub koostöös Soome Instituudiga.
