Hannu Raittila Finlandia auhinna pälvinud romaanis ”Canal Grande” (2001, eesti k Varrak 2003, Aivo Lõhmus) arutleb Veneetsias viibiv minategelane järgmiselt: ”Välismaakeelses kõnes häirib soomlast alati, et lausetes on igasuguseid ülearuseid väljendeid ja viisakusvorme. Need muudavad keele kõnelemise vaevaliseks ja ebamugavaks ning teevad jutu mõtte ähmaseks. Soomes räägitakse asi võimalikult lihtsal ja ühemõttelisel moel ära ja oodatakse siis, mida teine vastab. Ja kui midagi öelda ei ole, ollakse lihtsalt vait.” Siit tekib mitu huvitavat küsimust. Kuidas on soomlaste meelest teise soomeugrilastega, näiteks eestlastega – kas kipuvad ka ohtrasõnaliseks? Ning kuidas on õnnestunud soomeugrilastel laias maailmas oma jutud siiani ära rääkida? Eestlaste ja soomlaste maailmapildist ning kaasaegse maailma vaatest eestlastele ja soomlastele kõnelevad romaanikirjanik Riikka Pulkkinen (1980), kelle eksistentsialistliku alatooniga psühholoogilistes lugudes (eesti keeles ”Piir”, tlk Monika Pais, Pegasus, 2009 ja ”Tõde”, tlk Jan Kaus, Pegasus, 2011) vaadeldakse raskeid teemasid nagu haigus ja surm; kirjanik ja ajakirjanik Elina Hirvonen (1975), kelle eesti keeles ilmunud romaan ”Et tema mäletaks sedasama” (tlk Piret Saluri, Varrak, 2007) käsitleb ajalooliselt ja kultuuriliselt erinevate traumaatiliste kogemuste järelmõju ja kandumist ühelt põlvkonnalt teisele; kirjanik Kätlin Kaldmaa (1970), kes on viimaste aastate üks rahvusvaheliselt aktiivsemaid eesti kirjanikke, osalt tänu oma mitmekülgsele loomingule, osalt seetõttu, et ta valiti eelmisel aastal PEN Internationali välissekretäriks. Vestlust juhib kirjanik Philip Teir. Sündmus toimub koostöös festivaliga Helsinki Lit.
