Eesti kirjandusloo üks kuulsamaid visuaalseid kujutisi on kahtlemata sada aastat tagasi üles võetud kirjandusrühmituse Siuru foto. Fotosid Siurust tehti erinevatel aegadel ja erinevate koosseisudega hulgem, ent kahtlemata tuntuim on see, kus koos August Gailit, Hendrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under ja Friedebert Tuglas (ning väike skulptuur Adsoni ja Tuglase vahel). Kuigi nad kõik poseerivad, on foto siiski tulvil dünaamikat ja pinget. Muidugi jääb kohe silma Under, kes nõjatub raugelt padjale. Samuti on see üks väheseid fotosid, kus Adson ja Under on küll ühel pildil, ent esimene pole oma Paaži rolli sisse elanud, vaid vaatab otse kaamerasilma – võiks isegi öelda, et Tuglas asub fotol Underile lähemal kui Adson. Ainus, kes kaamerasilma ei vaata, on Visnapuu. Kõik härrased kannavad ülikonda ja lille pintsakul, välja arvatud Semper, kes on univormis ja lilleta – selle eest on Semperil vuntsid ja võib-olla seltskonna kõige enesekindlam pilk. Tuglase näol võbeleb õhkõrn naeratus, Underi näol veelgi õrnem, ülejäänud on tõsised. Kui nüüd küsida praeguse aja kirjandusinimestelt, et kui neil oleks võimalus ajas reisida, millisesse hetke ja kohta tahaksid nad minna, siis võimalik et nii mõnegi vastus oleks seotud äsjakirjeldatud fotoga. Mis toimus tol hetkel nende noorte inimeste peas ning mis toimus nende ümber? Sellest kõnelevad kirjandusteadlane Toomas Haug, filmirežissöör Raimo Jõerand ning kirjanik ja kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo, kes viib festivalil huvilised ka Siuru jälgedes jalutama (vt. Kirjanduslikud jalutuskäigud).
© Kirjandusmuuseum / Estonian Literary Museum
