Vera Pavlova (1963) on vene luuletaja, kelle kohta on märgitud, et temast algab 21. sajandi vene luule. Vladimir Sorokin on öelnud, et Vera Pavlova ei sarnane kellegagi ning kuna ta on juba osa vene luuleloost, ei kuulu ta enam endale. Nooruses õppis Pavlova muusikaajalugu, uuris Šostakovitši muusikat, laulis kirikukooris ning ta on kirjutanud ka viis ooperilibretot. Oma esimese luulekogu „Небесное животное“ („Taevalik loom“) avaldas Pavlova 1997. aastal. Tema neljas luulekogu „Четвертый сон“ („Neljas unenägu“) pälvis mitu olulist tunnustust, sealhulgas Apollon Grigorjevi nimelise „suure“ auhinna. Pavlova kirjutab otsekoheselt, kõiki varjundeid kaasates armastusest, lapsepõlvest ja emadusest – Pavlova on öelnud, et ta kirjutas oma esimese luuletuse sõnumina, mille ta pärast oma esimese tütre sündi sünnitusosakonnast koju saatis, et kuidagi oma intensiivsest õnnekogemust sõnastada. Pavlova kirjutuslaad on sageli ühtaegu kujunditihe ja tugevalt meeleline, tema üksindus- ja läheduskogemused võivad tunduda lausa kombatavad ning tema keelekasutusest on räägitud lausa otseses mõttes – ühe kriitiku sõnul Pavlova otsekui lakuks oma luuletustega maailma. Pavlova on ka tunnustatud luuleinterpreet – ta on audioraamatutes esitanud teiste hulgas Ahmatova, Tsvetajeva, Pasternaki, Jessenini, Bloki ja Mandelštami luulet.