
Maarja Jaanits
Üks kastan kõõmab täies õies, teine poetab romantiliselt maa valgeks. Ahh, kevad läheb, suvi tuleb, luule jääb – õhkan romantiliselt. Tuleb tunnistada, et on kuidagi täieliselt eriline näha käsikirjas luulelehti, märkmikke, kaustu ja kladesid riburadapidi lavale ilmumas … pealtnäha nii toores ja ehtne ja vahetu, veel trükipressist puutumata, kaantesse aheldamata … kas need ongi need “valged liblikad”, mida kõiki püüda ei anna? (Tegelikult ei püüa muidugi keegi salata, et vähemalt osa neist lehtedest on just täpselt selle lava tarbeks ümber kirjutatud ning mõni reapoeg pole veel nutitelefonist välja pääsenudki, kuid illusioon on siiski seda väärt).
Tegemist oli siis esimese päriselt ainult festivali sündmusega, selle tõelise avapauguga, kus Musta laega saalis ja valgete lillede vahel astusid üles verinoored (no tegelikult oli kõik üsna verevaba ja ontlik, kui ehk üks leidlikult sadistlik verine salmirida välja arvata) luuletajad. Hetkeks tunned end vanana, mõtled, et kust nemad siis nüüd kõik tulid, millal nad jõudsid, kust nad küll selle kõik juba enesesse võtta on jõudnud ja kassanäe, keskkooli lõpueksamid, küll olid ajad. Kuid nagu Indrek Koff õigesti märkis – vanus on lihtsalt vanus. Vanus on kontekst. Sõnad sellest ei küsi.
Täna oli laval näha nii julgust olla, tunda, mõelda kirjutada kui seda ka kõigile, kõigile välja öelda. Olen vist ikka pigem ja ennekõike kirja pandud teksti inimene, kuid elaval esitlusel autori suust on sellegipoolest oma asendamatu võlu. On hääle tämber ja kehahoid, on närv ja naljatused, on lapsukese üle uhke vanema kindlust ja muret ning siis on veel neid sissejuhatavaid lisalugusid ning sedasorti möödaminnes tehtud kommentaare, mida paberile enamasti ei panda, kuid mis toovad sõnad kuulajale lähemale ning kisuvad mõista püüdmise väravaid hoopis teisel viisil avali kui paber seda oskaks. Samas on muidugi ka kõrvust möödaminekut ja hetki, mil kuulaja mõte ei jõua sõnale järele või takerdubki sellesse samasse häälekõlasse, mõnda valguselaiku või üksikusse sõnasse … las ta siis jääbki.
Igal juhul lõi tänane luule endale sooja ja pigem naerupehme pesa kuulajate aplausides. Mis ei tähenda, et räägitud poleks tõsistest asjadest – seksist söömishäireteni, armastusest eneseküllasuseni, loomekriisist ja eneseotsinguist ning ühiskonnalegi näidati möödaminnes kohta kätte. Muuhulgal astusid laval üles ka Lutheri vabriku iludus, ehtne kaunistet vineerpõhjaga tool ning oma võimaluse sai ka üks kitarr (Marcus Müürsepa abiga).
Nende esinejate kaunid nimed, keda mina jõudsin üles märkida on muideks järgmised (sügavaimad vabandused, kui keegi peaks olema vahele jäänud, vabanduseks võin tuua vanaduse ja mäluhäired!): Roberta Bühler, Laura Kell, Emma Toomsalu, Frederik Küüts, Karl Birnbaum, Liine Palu, Marite Rikkas, Marcus Müürsepp, Markus Vaher ja Anna Maria Rüütmann. Tõsi küll, mõningased vääramatud jõud, millel nimeks klassiekskursiooni protokoll, olid ühe esinejatest muundanud maagiliselt kõlava häälega luuletavaks tooliks, aga võiksin vanduda, et Roberta Püüleri ja tooli (loe: Marite Rikkase) imeliselt kokkumängiv dialoog ei kaotanud lõppkokkuvõttes säras põrmugi. Ja kas ehk just tänu sellele või seetõttu, et tegu oli täpselt tabatud tempos lihtsaist asjust maalitud piltidega, mis jäävad kuulajale kannule käima, oli selles ettekandes mingit erilist võlu just elava ja kõlava tekstina. Milline võiks olla gaasilõhnane uni kütteta korteris, akende ees trellid ja linoleum löömas põrandast lahti? Ja need pöialdest hoidvad väikesed käed, küllap kõik, kelle pöialdest sedaviisi on hoitud, teavad… Ning lapsepõlvemorss – tuleb välja, et 16 ongi piisav vanus, et heldinult kümnesele endale tagasi vaadata ning lapsepõlvenostalgiat tunda.
Olen salamisi ikka kahtlustanud, et noored inimesed on imelised (andkem neile andeks nende liibuvad teksad ja lõdisevad pahkluud nagu nemad andestavad meile meie veidrused) – nüüd siis sain kinnitust, et mul ongi õigus! Nende kätte võib tuleviku jätta küll, või siis, mis jätta, tegutsegem ikka koos! Ei ole siin mingit “lõppude lõpu lõplikku lõppu” veel käes.
Aitäh, et tulite Eestimaa eri nurkadest kokku omi õisi näitama. Puistasite kuulajate meeltesse sõnu nagu kastanid lund, aga ilu ei kadunud ometi kuhugi ära!
Festivalil endal on muidugi elujõudu nagu kevadisel varsakabjal – vaevu jõudis luule musta lae all ära hajuda, kui lavale oli oodata VHK noorte etteastet ning õhtul, pärast rikkalikku ja laiska einet pidada luuletaktis diskotuure üles võetama, ikka suveöö pimedani välja! Aga jõuan mina siis ühe kümneaastasega sammu pidada! Ei jää muud, kui oodata särasilmset taaskohtumist järgmisel päeval – küll ma tal kusagil ikka sabast kinni saan 🙂