Maarja Jaanits
Ühel kirjandusfestivalil on igati kohane kui inimene saab mahti jalga ka raamatukogusse tõsta. Kirjanike majas sai ju ka käidud – ainult kirjastused ja trükikojad veel väisamata, siis oleks terve raamatu teekond! Lisaks on vähemalt minu väikesele lugejahingekesele igati südantsoojendav, kui ka ulmežanr pisut tähelepanu saab.
Tõsi küll, peamine teema oli siiski kirjandus ja küberruum, mille raames Piret Viires, Tõnis Kahu ja Jaak Tomberg mõtisklesid inimese ja tehnoloogia suhte üle. Pisut tuli juttu ulmekirjandusest üldisemalt, et kas see ikka tegeleb tuleviku ennustamisega (vastus: ei, pigem oleviku peegeldamisega tuleviku või muud sorti alternatiivse reaalsuse vaatevinklist), räägiti küberpungist, kus seiklevad digiilma kauboid leidlikus võitluses korporatiivse opressiooni vastu, tihtipeale taskus varuks erinevad meelemürgid, muuhulgas saime teada, et popkultuuri kui eraldi-uuritavat nähtust enam ei eksisteerigi, sest kogu kultuurivarasalv on vabas ringluses läbi kultuuritööstuse veskite, ning üht-teist huvitavat küberkirjandusest, mis on siis sedasorti kirjandus, mis eksisteeribki ainult digitaalsel kujul ja põnevaimad näited hõlmavad ka digitaalse väljenduse võimaluste loomingulist ärakasutamist, kus näiteks interaktiivne tegutsemine hiirega võimaldab interakteeruda asjade käiguga või muul moel panna teksti muutuma ning tekitada omalaadset kirjanduslikku elamust, mida paber ei võimalda.
(Näiteks Hasso Krull “Trepp” või siis inglise keeles Judd Morrissey “The Jew’s daughter”)
Iroonilisel kombel sai küberruumist, internetist ja hüpertekstuaalsest kirjandusest räägitud ekraanideta ruumis, nina all paberid ja näpus pliiatsid. Aga ma arvan, et mõnes mõttes nii oligi kõige parem – vahel mulle tundub, et tehniliste vahendite kasutamise iseenesestmõistetavus ja harjumuspärasus viib mõnikord hoopis tähelepanu oluliselt kõrvale. Lihtsalt rääkida, ilma slaidide ja videoekraanita ning lihtsalt kuulata vaadates nägu, käsi, maali või äsjalehtinud puid on ka hea. Nõnda, nagu lugeda paberist raamatuidki.
Jutuks tuligi ka see, kuidas mitte ainult inimene ei rakenda tehnoloogiaid vaid et tehnoloogiad kujundavad ümber ka inimest. Sulatõsi on, et oleme ammuilma harjunud mõtlema digitaalses kontekstis, minagi tegin märkmeid telefoni ja olen täheldanud, et pliiatsiga paberile kirjutamine on mõttevoolule surm, klaviatuuril tantsivad näpud aga see õige meditatiivne seisund mõtete kulgeda laskmiseks. Ahjaa, rääkides tehnoloogia mõjudest, pidada ju olema levinud nähtus, et inimesed hajameelselt raamatulehti puuteekraanina käsitseda üritavad!
Ja kui räägime küberruumist (tõsi küll, õhku jäi ka küsimus, et kas küberruum on üldse olemas või on pigem tegemist virtuaalsete teekondadega, mida iseloomustab reaalse ruumilise liikumise asemel pigem teekonna kogemuse intensiivsus), siis tegelikult ei märkinud ma Hasso Krulli hüpertekstuaalse luuletuse pealkirja üles mitte lihtsalt oma telefoni vaid ühtlasi ka Pilve ja digiteerisin selle lõputusse kopeeritavusse ja laia kättesaadavusse. Oli seda nüüd vaja või mitte on eraldi küsimus, aga kuidagi rahuldustpakkuv on teada, et ühel väikesel näputoksel on automaatselt nii lai kõlapind, teisalt on muidugi kunagi nende lõputult alles püsinud märkmete korrastamine tõeline piin … ma ei suuda digifotosidki enam hallata, jah, elame ajastul, kus “arvuti koristamine” on tõsiseltvõetav kontsept!
Mõtlesin, et huvitav, kuidas siis minu enda ulmekirjanduskogemuses sotid nende masinatega on olnud, ega vist ei olegi niiväga ühesed. Tihtipeale on ulmemaailmas igat sorti tehnoloogiat, mis selle külastamine mõnusalt fantaasiatkõditavaks teeb, sest pole harv, kui nii üks koma teine tavaelus tüütult paratamatu liigutus elegantse automaatikaga lahendub ning tegelasele jääb vaid nupulevajutamise vaev, kui seda. Tihti vist ongi mõnusas futu-ulmeraamatus paras tasakaal väljamõeldud maailma hüvede ja puuduste vahel – et kõikvõimalik tehnoloogia on äge küll, aga tihtipeale on unustatud ära sideme säilitamine loodusega või loomingulisus või mingid muud vähempragmaatilisemad väärtused, mille uuesti kättevõitlemine paremasse aega naasmist lubab. Lugeja saab siis nii rõõmu põnevatest leludest kui turvalise kinnituse, et tegelikult on mingid olevikuaspektid ikka kõige õigemad ja ei ole see futuilm niiväga etem midagi… muidugi vahel võitavad asjad ka märksa õõvastama pöörde, ega siis kõik lõpud ka ühtmoodi saa olla…
Aga kuidas siis selle inimese ja tehnoloogiaga on? Kas vahedel on vahed vahel? On tehnoloogia siiski pelk inimkeha ja mõtte laiendus ning oleme kõik kokku looduse ja planeediga üks või peaks ikka rohkem lahterdama ja vahet tegema tehislikul, inimlikul ja looduslikul? Ehk sõltub ka sellest, kuidas ja miks on vaja parajasti vaadata, kui ühest küljest ongi kõik üks ja seotud, siis teisest küljest on vist päris ilma lahtriteta ka keeruline tegutseda.
Ja võibolla saab neile teemadele rohkem vastuseid (või rohkem küsimärke) homme, mil Marju Kõivupuu, Hasso Krull ja Peeter Laurits arutlevad sealsamas suuresti elektroonika ning loodusevabas inimese poolt inimesele loodud keskkonnas loodusest kultuuris ja kultuurist looduses.
Nojah, ja mujal linnas keeb ja pulbitseb muidugi veel kõikvõimalikest põnevatest üritustest nagu tänagi. Arvan, et on üsna ilmne, miks on mõnus fantaseerida inimkeha piiride ületamisest ja teadvuse laadimisest küberruumi – mõelda, olla korraga kõigis neis kohtades!
