Festivaliblogi: Noortele: paarisuhe on tegelikult kannatus … not!

© Dmitri Kotjuh

Maarja Jaanits

Tõttasin Raekojast mööda Kullassepa tänavale ja kuulsin üht häält üle jaheda tuule ja läbi sooja päikese kaikumas. “Mitä ihmettä,” jõudsin asjassepuutumatult (sest soome kirjanik on ju kavas homme) mõelda, kuid siis vahtisin järsku Kirjanike Maja ukse ees tõtt Daniel Galeraga, keda ma saatuse tahtel kuulama ei jõudnud. Kui mõtlete, et vahetasime siinkohal rõõmsa “olá!”, siis ei kirjelda ka see päriselt olukorda. Vaadake, asi on nimelt digitaalne. Keegi geenius (ahhaa, nüüd mõtlete kindlasti, et iroonitsen, aga seegi kord pole asjad teps mitte nii ootuspärased) on Kirjanike Maja ukse kohale suuuuuuure teleri organiseerinud ning kohtumisi kirjanikega võiks vabalt pidada ka sealsamas tänaval, piknikulina ja klapptoolidega. No tõesõna, see, et kirjaniku hääl kutsuvalt vanalinna avarustesse kostub on kohe täiesti õige asi (lõpetage juba see iroonias kahtlustamine, palun).

Nõnda ma siis seisin lummatud viisminutikese ning imetlesin Daniel Galerat. Tean usaldusväärsetest allikatest, et kõik see, mida ta varem rääkida jõudis olnud ülimalt huvitav … Brasiiliast ja hooajavälisest kuurortlinnast ja nimeta elamise taagast ja … näe, piisab juba festivali viljastavast mõjust kuulujututasandil kui olen valmis tormama Galera raamatut lugema imestades, et ma seda juba varem teha pole taibanud. Ja üldse, kõik, kes on lugenud “Kollase rähni ordut” (või vennaskonda) peaksid teadma, et Brasiilia kirjandusele tasub tormi joosta. Minu jaoks läks ikkagi tervet kirjandusfestivali vaja, et selline lihtne seos lõpuks kohale jõuaks. Kuulge, aga äkki selleks tulebki festivale korraldada?

Nojah, igatahes, pärast seda, kui ma digi-kirjanikuga olin mitte-teretanud ja ilmseks sai, et vestlus on lõppenud võisin üles saali tormata ja veenduda, et ka päris kirjanik oli ikka tõepoolest kohal. Veel kostus pisut portugali keelset juttu, publikut paluti allakorrusele autogrammi ja personaalsete küsimuste järjekorda, aga praktilisem rahvas (loe: teie truualamlik üleskirjutanu) asus hea vaatega vaba lauda peilima ning seda otsustavalt okupeerima. Ei või neid asju juhuse hooleks jätta, teate, kirjandus on ülev ja puha, aga juba eilne luulekava näitas, et ega ikka ilma toeka toolita läbi ei saa, ka kirjanik mitte, mis siis veel pelgast lugejast rääkida.

Igatahes, kõigepealt tahan ma kummardada neile ingleile, kes mulle täna nii lahkelt kõrva jutustasid. Tõesõna, ilma teieta arutleks ma ehk rohkem Musta laega saali sisustust, esinejate kostüümivalikuid, ilma ja muud taolist, sest noh, häbi tunnistada, aga itaalia keelt oskan ma piiiisut viletsamini kui Maarja Kangro (kuna seda teksti võib lugeda ka keegi, kes mind tunneb, siis no tegelikult oskan itaalia keeles öelda vaid “tsau!”). (Muidugi Sophie Hannahi meelest teeb järgnev jutt ja saali sisustus ehk sama väljagi, sest sellest kõige olulisemast ühe raamatu juures, süžeest, ma ju ikkagi väga ei räägi. Tuleb välja, et olulistest asjadest mitte rääkimiseks ei pea isegi elukutseline kriitik olema, ka blogija saab hakkama!) Ühesõnaga, aitäh tõlkidele!

Esmalt ja kõige pikemalt tuli juttu muidugi raamatust “Seotud”, mis just praegu raamatupoodide uue kirjanduse lette ehib (siinkohal tervitan nii Apollo kui Rahva raamatu pehmeid tugitoole ja ajastut, mil lugev inimene raamatupoes võib oodata vaid sõbralikku meeldetuletust sulgemisaja kohta). Tuleb välja, et see raamat on märksa laiem kui lihtsalt tavapärane düsfunktsionaalne perekond, mida võiks illustreerida tsitaat sajandamalt leheküljelt: “…hajevil isa, kes selleks, et oma lapsi teada, ei pidanud vajalikuks neid tunda.” Asjasse on segatud ka Itaalia ühiskond laiemalt – Valda ja Aldo nimelt abiellusid ajal, kus säherdused asjad olid mõeldud igavesti kestma ning perekondliku institutsiooni kaal oli teine, kuid uued tuuled ja ühiskondlikud normid puhusid üle maa ning võib öelda, et Aldot, kui leivateenijat tabas kontsept iseenese ihale truu olemisest rohkem kui koduseinte ja laste seltsis askeldavat Valdat. Kui liita siia valemisse suutmatus iseenese varjust üle hüpata ning leppimine andestamiseta siis saamegi juba suure osa loost, mis leidlikku struktuuri ja vaatepunktide mängu põimituna raamatust leitav on. Lõpp, ma ütlen, on isegi … võiks öelda, et õpetlik. Kuigi, ehk on põhiküsimus ikkagi selles, et mis sai kassist? Aga ma ei tea, kas tingimata peab olema nii pessimistlik, kui Starnone väitis end olevat … elu on kannatuste rida küll, aga eks vist on suuresti ka see vana hea 0,5 liitrise klaasi teema, kus 0,25 liitrit sees. Sest tegelikult ei pea “Seotud” tingimata lõppema masendusega hinges. Kõik elavad nii hästi kui nad oskavad, mulle tundub, et Starnone on jutustanud üht liiki perekondade loo, kes on jäänud nii aegade muutumise lõksu kui ka takerdunud arusaamade kitsusse nii iseendast kui oma rollidest, aga samas ei pea see tähendama, et kõik need elud ongi nüüd olnud üdini valed ja halvad.

Raamat on lugu düsfunktsionaalsusest (mis on tegelikult vist suisa viimas(te) aastakümne(te) moesõna), kuid noh, elu iseenesest on laiem – katsugem ikka see üks silk soolveest ka üles leida! Nüüd te arvate, et ma olen optimist, jah? Vale puha, ma olen hullem pessimist kui Starnone, aga kui pole mingit eeldustki arvata, et miski üldse kunagi hästi peaks olema, siis on elu ju iga hommik lill – mõelda vaid, kraanist tuleb vett ja maja ei põle, isegi süüa saab ja taevas pole alla kukkunud! Igal juhul soovitas Starnone noortele inimestele seda kannatuse kibedat tõde mitte tutvustada, endise õpetajana. Las leiavad, et elult on alust ilu oodata, saavad lapsi ja loovad peret, miks kõike enneaegu ära rikkuda. Äkki ma olen lihtsalt piisavalt noor veel siis? Muidugi! Olge teie ka!

Tegelikult räägiti muidugi veel üht koma teist, aga miskit peab kohalkäinute (või siis järelvaatajate) privileegiks ka jääma! Järgnes, nagu ikka autogrammiseanss, kuhu ma jälle ei läinud. Jäin nagu mõtlema, et digiajastu ja … vaevalt, et ükski neist autoreist enam pliiatsi ja paberiga asja ajab … trükimasinas võiks ju veel pigem kedagi kahtlustada, aga no vast ikka enamasti digitaalne ja kui nii võtta, siis ongi terve raamat juba sama hästi kui autori oma käega kirja pandud. Käsitöö niikuinii ja kõik tähed (peale nende, kus toimetaja trükivigu parandas) on aus autorikäsitöö.

Et, mõelge sellele järgmine kord kui originaalkeeles raamatu kätte võtate, silitage hellalt, ikkagi autori enda näpud vajutasid igale viimasele kui klahvile. Terve raamat otsast lõpuni üks suur autogramm. No ja tõlget … tõlget võib siis võtta kui kloostris ümber kirjutatud ärakirja, kah haruldane! (See, kes otsad kokku viis ning nüüd hüüatab, et seda enam tuleks just tõlkesse autori allkiri paluda, sest näha on ju, et ma originaali iialgi lugema ei hakka, on ära teeninud uhiuue köite raamatut “Seotud”, mille paluks lunastada sobiva summa eest lähimast raamatumüügipunktist!)

Järgmiseks rääkis šarmantne Sophie Hannah (ja teised) ja minu süda tilkus bussiga kodu poole loksudes verd, et geenius polnud suurushullustuses HeadReadi ülekandeid linnaliinibussidesse forsseerida taibanud. Õnneks muidugi on mul üle linna nuuskurite ja nuhkurite võrgustik ning kuulduste järgi olevat taaskord äärmiselt nauditav vestlus mõnusas briti inglises (see vist tundub ikka kõigile eriliselt nauditav muude variantide kõrval, jah?) olnud, mille peale poetasin kähku ka paar pisarat ja komponeerisin paar luuletust lootuses, et saan kompensatsiooniks kiiresti iseendaga intervjuu teha. Siis meenus, et musikaalsuse ja riimidega, mida Hannah luules oluliseks peab, on mul kehvasti ning briti aktsenti pole ka kuskilt võtta. Oh, well … mis seal’s ikka. Terve suvi on ees, et Poirot’ seikluste järgi lugeda…

Major Supporters: