Kirjandus ja küberruum

Küberruum, mis kuulus kunagi fantaasiamaailma, eksisteerib praegu reaalsusena – ja mõnelegi füüsilisest reaalsusest reaalsemana, mõeldagu kas või tehisintellekti arengule. Küberruumist on saanud haaramatu ja kihiline keskkond, mida ei suuda väidetavasti keegi täielikult hallata ega kontrollida. Virtuaalse tehnoloogia võidukäiguga on tekkinud terviklik sotsiaalne reaalsus, mis võimaldab inimestel rajada uudseid suhtlusviise, toetada erinevaid ettevõtmisi ja kogukondi, vahetada ideid, jagada informatsiooni, mängida – ja muidugi ka luua. Kõige muu hulgas on küberruumi võimalused inspireerinud ilukirjandust (ja see kirjandus omakorda virtuaalreaalsuse arenguid), eriti alates 1960. aastate uue laine ulmekirjandusest (Philip K. Dick, Roger Zelazny, jt) kuni Dicki romaani ainetel valminud Ridley Scotti 1982. aasta filmini „Blade Runner“, kus tehisintellekt mõtleb ja tunneb nagu inimene ning William Gibsoni 1984. aasta romaanini „Neuromancer“, mille loodud maailmas domineeriv virtuaalreaalsus kannab Matrixi nime. Kuidas mõjutavad küberreaalsus ja kirjandus teineteist täna? Seda püüavad analüüsida kirjandusteadlane Piret Viires (1963), moodsa ühiskonna teoreetik Tõnis Kahu (1962) ja kirjandusteadlasena muuhulgas küberpunki uurinud Jaak Tomberg (1980).