Proosaluule

Nagu nimigi ütleb, asetub proosaluule kahe žanri vahele, haarates luulest väljendusliku täpsuse ning proosast vormilise vabaduse. Tegu pole küll eriti vana žanriga – selle alguseks loetakse Aloysius Bertrandi 1842. aastal avaldatud teost „Gaspard de la nuit“ –, ent selles on oma kätt proovinud paljud nimekad autorid. Eestiski on proosaluule traditsioon seotud Juhan Liivi ja Friedebert Tuglasega. Ent proosaluule lugu jätkub ka tänapäeval – võimalik et seda mõjutab meie ajastu, lühemaid vorme soosivad elutempod. Samas võimaldab proosaluule sõnastada aeganõudvaidki arutluskäike, järelemõtlevaid motiive. Seda taotlust esindavad väga hästi Aare Pilve (1976) proustiliku alatooniga mõtisklused mineviku ja oleviku suhtest. Proosaluule lubab ka väljenduslikku vabadust – Igor Kotjuhi (1978) proosaluulekogus „Loomulikult eriline lugu“ (2017) algavad ja katkevad tekstid sageli otsekui poolelt lauselt, osana suuremast mõttevoolust. Teravalt analüüsib inimese sotsiaalset seisundit ja tähendust oma tekstides Elo Viiding (1974). Kalju Kruusa (1973), argisuse üks keeletundlikumaid poetiseerijaid, on samuti kasutanud oma loomingus proosaluule võimalusi ja selle piire nihutanud. Samuti on avaldanud mitu proosaluuleteost Jan Kaus (1971).