Vladimir Sorokin (1955) on vene prosaist, uuema aja üks tuntumaid vene kirjanikke. Tema tuntust võib nimetada kohati lausa skandaalseks. 1999. aastal ilmunud „Sinine pekk“ (e k 2002, tlk Jüri Ojamaa) pälvis tõsimeelsete vene noorte pahameele, kellele ei meeldinud stseenid Jossif Stalini ja Nikita Hruštšovi vahekorrast. Patrioodid ehitasid Punasele väljakule hiiglasliku tualetipoti, kuhu visati kõnealuse teose eksemplare, et seejärel pott õhku lasta. See rituaal viiekordistas teose läbimüüki. Ent solvumisainet võib teosest leida ka inimene, kes peab  puutumatuks ja pühaks kirjandust ennast – sinist pekki toodavad nimelt kuulsate vene kirjanike kloonid, kes väljutavad samas ka imelikku teksti. Näiteks Anna Ahmatova kloon toodab poeemi kolmest kolhoositarist, kelle tegi rasedaks kodusõja kangelane seltsimees Ahmat. Irooniameelega inimestele pakub „Sinine pekk“ muidugi palju rõõmu. Sorokini teravat sotsiaalset närvi ja lõikavat satiiri iseloomustavad ka stalinistlikku düstoopiat kujutav „Opritšniku päev“ (e k 2009, tlk Aila Tomingas) ning selle järg „Suhkrust Kreml“ (e k 2012, tlk Aila Tomingas). Seda, et Sorokin pole ainult ühiskonnakriitik, tõestab romaan „Tuisk“ (e k 2012, tlk Jüri Ojamaa), fantaasiaküllane ja samas intiimne kirjeldus inimestest keset Venemaa kõnnumaad. Vladimir Sorokiniga vestleb kirjanik P. I. Filimonov.