Jan Kaus
1.
Öeldakse, et empaatial ja lugemisoskusel on tugev ühisosa, et ilukirjanduse lugemine tekitab või arendab inimeses empaatiat. Tundub, et selline mõttekäik liigitub lausa käibetõeks. See muidugi ei vähenda väite tõsiseltvõetavust. Vastupidi – võib-olla tulenebki väite käibelisus selle elulisusest.
Ometi tuleb mõtet ilukirjanduse ja empaatia seostest ikka ja jälle illustreerida, sellest konkreetseid näiteid tuua, muidu ei tundu mõte paljudele usutav. Seega: kuidas ikkagi suudab üks kirjandusteos mõjutada inimeses avalduda võivat osadustunnet?
Otsides sellele küsimusele vastust, tuleks kõigepealt muidugi täpsustada: milline kirjandusteos? Mulle isiklikult tundub, et otsides empaatiatunnet kasvatavat ilukirjandust, on igati sobilik heita pilk klassikasse. Täpsemalt, uurida pisut läänemaise romaanikunsti, Milan Kundera poolt „Cervantese pärandiks“ kutsutu suurimaid saavutusi.
2.
Eesti kirjanduse tähtteose, A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmandas köites on stseen, kus Indrek Paas räägib Kristile oma elu suurimatest „õndsushoogudest“. Üks neist saabub hetkel, kui Indrek annab revolutsioonikassa raha ühele surevale sõdurile, et too saaks oma peret toita. Indrek ütleb: „…just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ta selle tundmatu sõduri laste pärast“ (A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ III, Eesti Raamat 1982, lk 151).
See mõttekäik on mu meeltes ühildunud stseeniga Lev Tolstoi „Sõjas ja rahu“ kolmandas köites, kui vaenlaste kätte vangi langenud Pierre Bezuhhov sõbruneb põleva Moskva kumas ühe prantsuse kapteniga. Teisisõnu: oma vaenlasega. Olgugi et Pierre’i tunded prantslase suhtes on vastakad, on ta ometi sunnitud tundma „nõrkust“, milles „endised sünged mõtted kättemaksust, tapmisest ja endaohverdamisest on esimese inimese puudutusel nagu põrm laiali lennanud“ (Lev Tolstoi, „Sõda ja rahu“ III, Eesti Raamat 1970, lk 398).
Mis neis kahes episoodis õieti aset leiab? Nimetaksin seda inimese eelistamiseks ideele. Täpsemalt: elu virvarri korrastama mõeldud ideele lähenetakse konkreetsete inimeste kaudu, mitte vastupidi. Idee ei tähenda ega maksa suurt midagi, kui see ei aita lahendada vahetult avanevat olukorda, millesse inimesed on paisatud, kui see ei vähenda kellegi lähedalviibiva kannatusi, kui sellel puudub seos isikliku vastutusega. Väidan, et taoline mõtteviis pole omane ainult Indrek Paasile või Pierre Bezuhhovile. Kindlasti ilmneb motiiv Fjodor Dostojevski loomingus, näiteks Aljoša Karamazovi mõttes, mille kohaselt peaks armastama elu rohkem kui selle mõtet, st armastada tuleks elu igas oma konkreetses ilmnemises. Aljoša Karamazovi ja Lev Mõškini tegelaskujud kehastavad mõtet, et elu mõte on elu ise, vahetu elamine, täielik kohalviibimine igas olukorras. Moodsamalt võiks ääri-veeri isegi väita, et nimetatud tegelaskujud annavad lugejale mõista, kuidas elu ise ongi elukestev õpe. Tõsi, eks sedagi saab nimetada ideeks, aga ikkagi ideeks ideede teisejärgulisusest. Olgu kohe lisatud, et ideede teisejärgulisus ei tähenda nende olulisuse kummutamist, vaid teatud järjestust – vastamisi seatakse küsimus, kas ligineda inimestele ideede kaudu või ideedele inimeste kaudu. Ja „empaatia“ mõiste annab sellele ise vastuse, kuna see ei viita osadustundele abstraktsete kategooriatega, vaid konkreetse inimesega reaalses olukorras. Kellegagi, kes just parasjagu teie silme ees seisab, tunneb ja mõtleb, kelle nägu te näete ja hingetõmbeid kuulete. Sestap ei väljendu inimese eelistamine ideele mitte ainult hoiakuna, vaid ennekõike praktikana, tegutsemisviisina, mille sõnastas päris hästi Lõhmuse Taavet, kui ta prohvetiga vaidles: „Aga kas tead, mis poolest on meie usk sinu omast ees? Ta ei luba meid minna sinu usku käest ära võtma. Meie ei ütle sulle ega sinu jüngritele mitte: „Kuulge, te lähete põrgusse kui te mitte nõnna ei usu, nagu meie usume““ (Eduard Vilde, „Prohvet Maltsvet“, Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 197).
3.
Olgu, kena kõik, ent siit võib võrsuda järgmine küsimus: milline on selle jutu seos meie enda eluga; eluga 21. sajandi alguse Eestis? Mulle tundub, et praeguses avalikus arutelus domineerib mõtteviis, mis eelistab ideid inimestele. Sageli allutatakse arvamusavaldustes inimlikud erinevused mingitele põhjapanevatele, üldkehtivust taotlevatele ühiskondlikele ideedele – paraku kaasneb sellega tihti valmisolek ideega sobimatute inimeste iseolek kahtluse alla seada. Sedasi on hakatud üha sagedamini haakima arvamusvabaduse küljest lahti aruteluvabadust. Kui inimestele lähenetakse idee kaudu, ei pea arvamuse kuulutamisega enam kaasnema valmidust arutada, sest teistsugustes ideedes saab sel juhul näha ei midagi muud kui idee puudumist, valearvamust, saatuslikku eksimust, väärtusetut isedust. Miskit, mis on a priori ebasobiv. Arvamusavaldus taotleb sel juhul arutelu lõppu, mitte selle algust või jätku. Arutelu – vaateviiside vaba tõlgendamine; see, mida Erwin Schrödinger nimetab „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks“ – muudetakse hegemooniataotlusega tõdede postuleerimiseks, mille abil inimesi kategoriseerida ning vastumeelselt mõtlevad inimesed endast kaugemale lükata. Ent empaatia lähtub vastassuunalisest asetusest, Tolstoi mainitud „puudutusest“, püsivast liginemisest teistsugusele vaatele, isegi katsest võõrasse „siseneda“.
4.
Olgugi et praegustes avalikes aruteludes võib üsna tihti tajuda keeldumist empaatilise liginemise harjutamisest, ei taju ma osaduse ideed ometi tulutuna, kasutuna, ainuüksi klassikalistele romaanidele kuuluvana. Miks? Sest empaatia on juba potentsiaalse meeleseisundina väärtuslik. Empaatia on nägude nägemise kunst. Kunst tunda võõras näos ära midagi enda näole omast ja samas midagi sootuks erinevat. See on võime näha, et igas teistsugususes on midagi samasugust ning vastupidi. Võime mõista, et päriselus tulebki enamasti lähtuda mitte abstraktsetest kategooriatest, vaid teiste inimeste vahetust juuresolekust ning esmatähtis pole mitte niivõrd mõne tõe tundmine, vaid oskus olukordi lahendada.
Meie avalikes aruteludes domineerivad liigitavad nimetused, mis eiravad konkreetsust, iga inimese isedust, vahetute olukordade keerukust. Olen mõelnud, et kui mul on mingis olukorras häda käes, pole vahet, kas mind on valmis aitama valgenahaline, konservatiivne, madalamast alkoholiaktsiisist unistav keskealine eesti mees või islamiusku, tumedanahaline, lesbiline feminist. Vahet pole, peaasi, et ta mind aitab, et ta oskab lugeda mu näost abipalvet.
Võib-olla tähendab empaatia ise omamoodi lugemisoskust. Oskust olla valmis lugema tähelepanelikult teise inimese nägu. Lugeda seda nagu loetakse saladusi ja käänakuid tulvil romaani.
