Jaanus Vaiksoo

Jaanus Vaiksoo (1967) on eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja õppejõud. Kirjandusteadlasena on Vaiksoo uurinud 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole eesti kirjandust, Vaiksoo esimene raamat, 1995. aastal ilmunud „Gailit ja Nipernaadi“ (Koolibri, 1995) püüab kirjeldada August Gailiti olemust tema tuntuima romaani „Toomas Nipernaadi“ (1928) abil. 2010. aastal ilmus Eduard Vilde krimijuttude kogumik „Kuul pähe“, mille koostaja oli Vaiksoo. Samuti on Vaiksoo saksa kirjanduse asjatundja, ta on muuhulgas tõlkinud eesti keelde Leo Perutzi loomingut. Ent pärast 2000. aastat on Vaiksoo kogunud tuntust ennekõike lastekirjanikuna, kuuludes praeguseks eesti armastatuimate ja viljakamate lasteautorite hulka. Eelmiselgi aastal ilmus Vaiksool mitu raamatut. „Loode-Eesti regionaalhaigla elulood“ (Ärkel, 2018), mis koondab endasse poole aasta jooksul taastusravi osakonna patsientide räägitud lugusid. Vaiksoo ise nimetab raamatu eessõnas haiglat „dekameroonluse hälliks“. Jutukogu „Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist“ (Ärkel, 2018) räägib sellest, kuidas laste lugemis- ja kujutlusvõime juhatab nad uutesse seiklustesse. Jaanus Vaiksoo esineb koos Wimbergiga Eesti Lastekirjanduse Keskuses.