Jan Kaus
Mul on reisimisega keerulised lood. Ühelt poolt on tore ja põnev uusi kohti näha, teisalt kaldun liigsesse muretsemisse. Igal reisil tuleb mul elada üle vähemalt kümmekond mikroehmatust – pass!, piletid!, võtmed!, telefon!, kellaajad!, kuupäevad! Mul on tulnud teha teadlikke pingutusi, et õppida pisut muretumalt reisida. Tõsi, sel juhul on oht kalduda liigsesse hajameelsusse, millega on mõnikord kaasnenud eriti intensiivsed üleelamised – olen otsinud Kopenhaageni lennujaamas taga oma arvutit ühest kohvikust, kuhu ma seda tegelikult üldse ei jätnudki ning avastanud Singapuri lennujaamas, et unustasin Austraalia viisa välja printida.
Ent kõige värvikamaid reisiüleelamisi olen hakanud nimetama „haavatud linnu põgenemisteks“. Need on sellised kogemused, mis tunduvad eriti ootamatud. Lennujaamade äpardused on olnud kergemad taluda, sest niigi on tegu üleminekualadega, takistusribadega, kus võib alati midagi juhtuda. Aga haavatud lind sirutab tiibu just kohtades, kuhu olen enda teada läinud mõnusalt aega veetma või olukordades, mis tunduvad tavalised või ettearvatavad.
Haavatud linnu seisundil on kaks olekut – laperdamine ja põgenemine. Õieti ei eksisteerigi laperdamist ilma põgenemiseta, sest olgugi et haavatud lind toob esile erinevad füüsilised sümptomid – higistamine, orienteerumisvõime järsk kadu, ebatäpsed liigutused –, jõuavad need varem või hiljem soovini sündmuskohalt lahkuda.
Mõnikord ilmub lind mitu korda järjepanu. Üle-eelmisel sügisel sõitsin Luxembourgist Stockholmi ja organiseerisin vahemaandumise Amsterdamis, mis võimaldas mulle terve päev linna peal hulkuda. Otsustasin teha seda eriti pingevabalt, hoiduda kiirematest liigutustest. Paar tundi möödus ideaalselt, olin täiega chill. Siis aga jõudsin pärastlõunal kunstimuuseumi, kus tahtsin näha Rembrandti „Öist vahtkonda“. Kui olin maali üles leidnud ja seda mõnda aega imetlenud, märkasin, et seda pole keelatud pildistada. Tõin garderoobist oma telefoni. Aga minu telefon tegi pildistades välku ning „Öise vahtkonna“ kõrval valvav daam hüüdis mulle midagi hoiatavat. Muide, ta jäi isegi mu foto peale, käsi õieli ja näpp püsti. Mina muidugi ehmusin ja põgenesin haavatud linnuna, laperdasin trepist alla garderoobi ja liikusin kiirkõnnil mööda tänavaid. Haavatud linnu olekus tekivad muidugi igasugused heitunud kujutluspildid – tol korral Amsterdamis kujutasin, kuidas minu välk rikkus „Öise vahtkonna“ ära, kujutis tuhmub lõplikult või kaob sootuks, Holland esitab Eestile kahjunõude, ma pean kodu maha müüma, samuti valitakse mind aasta pressivaenlaseks ning antakse eluaegne muuseumikeeld. Lõpuks arvasin, et olen enam-vähem rahunenud ja jäin kusagil tänavanurgal seisma. Jõllitasin mõttelagedalt mingit vaateakent, kuhu oli asetatud imelik mannekeen. Esiteks oli ta musta värvi, mis tundus väga originaalne. Teiseks oli tegu väga volüümika mannekeeniga. Mõtlesin parasjagu, et kes küll selliste tagumikega kujusid toodab, kui mannekeen liigutas, pööras pea minu poole, tegi musisuud ja kutsus mind nimetissõrmega. Kohe oli haavatud lind platsis ja pidi jälle põgenema!
*
Ent miks ma räägin sellest kirjandusfestivali HeadRead blogis? Sest kõige sagedamini algavad haavatud linnu põgenemised raamatupoodidest. Tõsi, siin tuleb kohe pisut eritleda. Eksisteerib üks erandlik raamatupood, kus haavatud lind kusagil 1998. aastal mu seest esimest korda välja vupsas. Selles poes on linnul lausa kolm olekut – laperdamisele ja põgenemisele eelneb lennuvõimetus. Tegu on nimelt Akadeemilise Raamatupoega Helsingis Esplanaadil, kus olen näinud teisigi eesti soost haavatud linde lennuvõimetult ringi vahtimas. Tavaliselt tulenes lennuvõimetus majanduslikust seisust (või selle puudumisest) – raha oli täpselt ühe raamatu jaoks. Kuna Akadeemilise valik oli aastate eest ammendamatult suur, tuli selle külluse tõttu elada üle letargiline faas. Sellele järgnes tavaliselt käegalöömine ja üsna irratsionaalselt põhjendatud lõppvalik, millega seotud kahtlustest oli võimalik vabaneda alles tänavamellu põgenedes.
Seni viimane haavatud linnu juhtum leidis aset New Yorgis, kus käisin jaanuaris koos abikaasa Külliga oma sünnipäeva veetmas. Olin aegsasti uurinud linna raamatupoode ja otsustasin käia kõigepealt Strandis, mis asub Broadway ja 12. tänava nurgal ning milles olevat kokku circa 25 kilomeetrit riiuleid. Seadsin oma vaimu valmis, otsustasin, et aitab, ma kontrollin ennast ja teen ainult ratsionaalseid valikud, sest tean niigi, et valik on hea.
Aga haavatud lind võibki tegutseda kõige jõulisemalt olukordades, milleks ollakse valmis. Sisenesime Strandi ja ma otsustasin alustada kõige alumiselt korruselt, keldrist. Seal sattusin riiuli ette, mille gabariidid ületasid mu koduse raamatukogu omad. Ja kogu see sein oli täis arhitektuuriteoreetilisi ja linnaplaneerimisega seotud teoseid. Haavatud lind oli hopsti platsis, saputas oma tiivasulgi, mida on umbes sama tihedalt nagu skorbuudihaige suus hambaid ja sundis mind tegema täiesti suvalisi samme mingi teise riiuli suunas, kus olid reas neuroloogia-alased raamatud. Kui jõudsin filosoofiavalikuni, juhtus midagi sellist, mida alkoholismi kontekstis tähistatakse metafooriga „pilti tasku pistma“. Ma läksin linnaplaneerimisriiuli ette tagasi, tirisin välja kolm esimest pihkusattunud raamatut, seejärel põrkasin vastu neuroloogiariiulit, millelt pudenesid mu sülle mõned teosed ja lõpuks haarasin kolm-neli köidet filosoofialetilt. Ostsin need ära ja sõitsin kogemata neljandale korrusele, lind arvas vist, et välja pääseb ainult katuselt. Seejärel õnnestus liftis õiget nuppu vajutada ja raamatute eest maksta. Külli ütles, et siin on väga hea filmiraamatute valik ja tuugalt ilukirjandust. Vastasin täiesti tundetult „ahah“ ja me väljusime, mul tiivad heitunult laiali.
Aga raamatupoodidest põgenemisega kaasneb üks asi, millepärast väärib lend küünlaid. Nimelt põgenen sealt enamasti saak noka vahel. Pealegi saab hiljem ennast nagu rott viljasalves kerra tõmmata ja saaki realiseerima hakata. Üks raamatuid, mille Strandis riiulist tõmbasin, on neuroloog Oliver Sacksi viimane teos „Teadvuse jõgi“, milles ta muuhulgas räägib aja suhtelisusest. Sacks kirjeldab surmaeelsete kogemuste uuringuid, mis tõestasid, et surmasuus viibivate inimeste aeg aeglustub. Seda lugedes sain aru, et haavatud linnu ilmudes toimub vastupidi – tund poes tundub mööduvat viie palavikulise minutiga, elu on korraga niivõrd intensiivne, et keha ei jõua sellega lihtsalt kohaneda. Aga parem raamatupoes, kui kusagil mujal – kust leiaks lugeva inimese jaoks veel rohkem intensiivsust kui kohast, milles on 25 kilomeetrit riiuleid?
