Mari Rebane
Tallinna Kunstihoone kutsus aastate eest ühe näituse käigus kokku kaebekoori, kus võis laulda igaüks, kel oli kurta ükskõik mille üle libedatest kõnniteedest naabri ülbe kassini. Väga tervistav, olgu põhjus ratsionaalne või mitte, saab mure ühe hooga hingelt ära ja edasi on palju parem elada. Teagi, mis selle koori tegemistest pärast uhket esinemist sai. Igatahes kasutan siin võimalust kirjasõnaliseks kaebekooriks solisti kujul, sest järgnev on üks pikk ving, ja kuigi põhimõtteliselt olen vinguvastane, siis pahistan praegu südamelt kõik ära. Pange kiiver pähe ja lugege, kes julgeb.
Mul on üks unistus – lugeda ja vaadata rohkem uudislugusid, kus ei oleks ühtegi trükiviga ega rohmakat sõna-sõnalist tõlget, kus sõnad on küll eestikeelsed, aga eesti keel ta siiski pole, ning kus minu esimene mõte poleks see, miks selline üllitis üldse üheski endast lugupidavas ajakirjandusväljaandes avaldub. See viimane ei puutu küll kuidagi keelekasutusse, aga on laiem probleem, millest ikka aeg-ajalt (tulemusteta) räägitakse.
No aga tekib ju küsimus, kas ajakirjanik oma teksti üle loeb, kui eelmise nädala ühe tuntud motosportlase-poliitiku magistritöid puudutavas Delfi uudisloos jäi kohe esimeses lauses verbist üks silp välja ja teises eksiti poliitiku nimega? Puhtad lohakusvead. Sealjuures oli ülejäänud lugu korras, kui jätta välja üks käände- ehk grammatikaviga, mille etteheitmine tundub juba liig. Muidugi ma olen otse öelduna keelevärdjas, aga tegelikult peaks seda olema iga ajakirjanik, sest keel on tema töövahend.
Olen keskmisest oluliselt suurema (uudis)ajakirjanduse lugeja ja vaatajana sellega ju tegelikult harjunud, et uudisteportaalides ilmuvast ei tasu end ei keeleliselt ega sisuliselt häirida lasta. Hoopis iseküsimus on aga see, kui libastub minu jaoks kvaliteetse uudisajakirjanduse sünonüüm Aktuaalne kaamera. Loodan, et endised kolleegid pikka viha ei pea, aga otsustav tilk siinse kaebeloo sünni karikasse tilkus siis, kui eelmise nädala Aktuaalses kaameras oli intervjuu Päästeameti peadirektori Kuno Tammeraruga… ja teleuudiste tekstirõhkudes ning tõlgetes tehtud kirjavigu märkan kahetsusega mitu korda nädalas.
Milles on minu probleem, võib hea lugeja küsida. Mis need mõned kirjavead sinna-tänna ikka teevad ja uudisnuppe ei sunni ju ka keegi lugema. Mis vahet seal on, kas Uus-Meremaal toimub tulistamise ohvrite mälestus- või mäletustseremoonia, mõttest saab ju aru. Veebiajakirjandus juba on kord selline, et millegipärast peetakse heaks näitajaks kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Kõik peab paika, aga… kas see peab nii olema? Kus me tõmbame lohakusele piiri, üks silp sinna-tänna, aga nimi? Faktid? Kas see ikka peab nii olema, et inimesed, kes UUDISajakirjanduses töötavad, ei valda eesti keelt (ei grammatikat ega sõnavara), et nende näpud on nii kiired ja tähelepanu lühike, et ka kõige lihtsamad lohakusvead lugeja ette paisatakse, ning ajakirjaniku jaoks üks tähtsamaid omadusi ehk oskus eraldada olulist ebaolulisest vajab veel kõvasti arendamist. Nii ujutatakse meid kõiki üle ebakvaliteetse infomüraga ja nii läheb järjest raskemaks pidada ühiskonnas olulisi arutelusid või tõstatada probleeme, sest ei lugejad ega lõpuks ka probleemide tõstatajad oska enam tähtsat ära tunda.
