Louis Tarpin
Prantslasena Eestisse elama asudes tekib peagi küsimus: kuidas keel ära õppida? Olles kindel, et kahe-kolme keele oskus on sulle abiks, registreerid end kusagil kursustele ja hakkad õppima. Siis – tavaliselt millalgi esimese tunni poole peal – aga haarad peast ja küsid: “Mis keel see selline on?”
Ma usun, et enamike inimeste jaoks on eesti keel täiesti uus keel. Kõik tundub hoopis teistsugune kui see, mida oled varem õppinud, mitte miski ei ole loogiline ja vastus enamikele küsimustele, mida õpetajale esitad, kõlab: “Nii lihtsalt on”. Miks ei ole verbi sõna “to have” kohta? Nii lihtsalt on. Miks peaks kasutama ainsust pärast [ilmselgelt mitmuses] arvu? Nii lihtsalt on. “Jüriöö ülestõusust” ei tasu rääkidagi (mitte et seda tihti vaja läheb).
Ja siis lahkud klassist, tundes end kurva ja lollina, kuigi õpetaja oli püüdnud sulle igati kinnitada, et sul läheb hästi. Masendunult sammud toidupoodi ja üritad silte dešifreerida, et end toiduga trööstida. Ja äkitselt, kui jõuad maitseainete vahekäiku, komistad sildi otsa, mis tundub isegi eesti keele kohta imelik. “Majonees provansaal”.
Jääd seisma, pead viis minutit aru, üritad seda kõikvõimalikel mõeldavatel viisidel hääldada. Kas see on nali? Küsid inimestelt järele ja ei, see pole nali. See on tegelikult “mayonnaise provençale“, eesti moodi (maitseerinevusel ei tasu pikemalt peatuda). Kõnnid šokiseisundis edasi. Leiad end alkohoolsete jookide osakonnast, kus näed, et “sommeljee” on soovitanud seda “šampanjat“. Lihaletis komistad “antrekoodi” otsa.
Koju (mööda “trotuaari”) kõndides tabab sind “inspiratsioon”: küsida sõnaraamatute koostajailt selliste prantsuse laensõnade kohta rohkem teavet. Ja küsidki. Ja nad vastavadki väga abivalmilt ja saadavad sulle nimekirja enam kui 3000 sõnaga, mida hakkad uurima, kõikudes muigamise ja “mis see veel on?” vahel: alates “aadressist” ja lõpetades “vuajerismiga”, unustamata “šarniiri”, “paleed”, ”marotti”, “kurbetti”, “fiktsatsiooni” ja “böfstrooganovi”.
Nii proovisin selle nimekirja abil eesti keelest sotti saada ja kuigi ma ei ole kindlasti selle lõppu jõudnud (see päev võib veel kunagi saabuda), on silma torganud teatavad mustrid. Prantsuse keelest laenatud sõnad paistavad jagunevat peamiselt mõne kindla valdkonna vahel: toit (loomulikult), sõjandus ja haldus. Räägime toidust, sest prantslasena võin öelda, et mitte miski pole tähtsam kui toit.
Muidugi on lõbus mingis suvalises restoranis toitu tellides neid sõnu menüüst leida. Ja võimalik, et veel naljakam on see, kui pärast “böf tar-tari” tellimist teatab ettekandja sulle abivalmilt, et see on tegelikult toores liha. Kuid mõnikord võib aega minna, kuni jõuad tagasi algse sõnani, millest see tulnud on. Võtame näiteks “krembrülee”. Kui seda just valjusti välja ei häälda (ja seda tuleb üldse osata), siis kuidas seostada seda “crème brûlée‘ga”?
Nende sõnade juures on vahest kõige naljakam asjaolu, et enamik neist tuli ilmselt Vene aristokraatia kaudu, kellel olid prantslastest kokad (ja kes olid üldse parajad frankofiilid). Need sõnad on kandunud edasi üha tavalisematesse köökidesse, kuni tänapäevani, kui kõik peavad täiesti normaalseks, et keedavad kiire “puljongi” või kasutavad “želatiini”.
Nii et kokkuvõttes on eesti keele õppimine pikk, näiliselt lõputu teekond, kuid ennast võib lõbustada naljakate sõnadega, mida aeg-ajalt su teele paiskub. Nii et jätke “frustratsioon”, võtke “kuraas” mõlemasse kätte, nagu prantslased ütlevad, ja pange end kirja järgmisele “kursusele”.
Loe lähemalt ülemaailmse eesti keele nädala kohta Eesti Instituudi veebilehelt.
