Venemaa ei seostu enam vene kirjanduse ja muusikaga, vaid lastega, keda pommitatakse. Putini kuritegu seisneb selles, et ta on mürgitanud inimesed vihkamisega. Putin läheb ära, aga valu ja viha võivad hinge jääda pikaks ajaks, kirjutab vene kirjanik Mihhail Šiškin, kes on kaks korda olnud festivali HeadRead külaline.
See sõda ei alanud praegu, vaid 2014. aastal. Läänemaailm ei tahtnud seda mõista ja tegi nägu, et midagi hirmsat ei toimu. Kõigi nende aastate jooksul üritasin ma oma esinemiste ja kirjutistega selgitada siinsetele inimestele, kes on Putin. Mul ei õnnestunud. Nüüd tegi Putin ise neile kõik selgeks.
Ma olen venelane. Putin sooritab minu rahva, minu maa ja minu nimel koletuid kuritegusid. Putin ei ole Venemaa. Venemaa tunneb valu ja häbi. Ma palun oma Venemaa ja oma rahva nimel ukrainlastelt andestust. Aga ma mõistan, et kõike seda, mis seal sünnib, ei ole võimalik andestada.
Pärast iga minu artikli ilmumist Šveitsi ajakirjanduses tulid toimetustesse nördinud kirjad Vene saatkonnast Bernis. Nüüd on nad vait. Võib-olla pakivad kohvreid ja kirjutavad avaldusi poliitilise varjupaiga saamiseks?
Ma tahan naasta Venemaale. Aga millisele Venemaale? Putini Venemaal on võimatu hingata – politseisaapa hais on liiga tugev. Ma naasen oma maale, millest ma kirjutasin avalikus kirjas, kui keeldusin juba 2013. aastal, enne Krimmi annekteerimist ja selle Ukraina-vastase sõja algust, esindamast Putini Venemaad rahvusvahelistel raamatumessidel: “Ma tahan esindada ja esindan tulevikus teistsugust, oma Venemaad, isehakanutest vabastatud maad, mille riiklik struktuur ei kaitse õigust korruptsioonile, vaid isiksuse õigusi, vabade inimeste maad vaba ajakirjanduse ja vabade valimistega.”
Väljendusvabaduse ruum on Venemaal juba varem kahanenud internetini, aga ka seal toimib praegu sõjatsensuur. Võimud on teatanud, et mistahes kriitilisi seisukohavõtte Venemaa ja tema sõja aadressil tõlgendatakse reetmisena ja karistatakse sõjaaja seaduste kohaselt.
Mida saab teha kirjanik? Ainult seda, mida ta saab: arusaadavalt rääkida. Vaikimine tähendab agressori toetamist. 19. sajandil võitlesid ülestõusnud poolakad Vene tsaarivõimu vastu “meie ja teie vabaduse eest”.
Praegu võitlevad ukrainlased Putini armeega meie ja teie vabaduse eest. Nad kaitsevad mitte ainult enda inimväärikust, vaid kogu inimkonna väärikust. Ukraina kaitseb meie vabadust ja meie väärikust. Me peame teda aitama kõigega, mis võimalik.
Režiimi kuritegu seisneb ka selles, et häbiplekk on katnud kogu maa. Venemaa ei seostu enam vene kirjanduse ja muusikaga, vaid lastega, keda pommitatakse. Putini kuritegu seisneb selles, et ta on mürgitanud inimesed vihkamisega. Putin läheb ära, aga valu ja viha võivad hinge jääda pikaks ajaks. Ja ainult kunst, kirjandus, kultuur võivad aidata sellest traumast üle saada.
Varem või hiljem lõpetab diktaator oma alatu ja mõttetu elu, aga kultuur jätkub ning nii on alati olnud ja nii on ka pärast Putinit. Kirjandus ei pea tegelema Putiniga, kirjandus ei pea selgitama sõda. Sõda pole võimalik selgitada: miks annavad inimesed käsu ühele rahvale tappa teist? Kirjandus on see, mis vastandub sõjale. Tõeline kirjandus räägib alati inimese vajadusest armastuse, mitte vihkamise järele.
Mis meid ootab? Parimal juhul tuumasõda ei tule. Tahaks väga uskuda, et hullumeelset ei lasta punase nupu ligi või jätab keegi alluvatest selle viimase korralduse täitmata. Aga see on ainus hea asi, mis meid ees ootab.
Pärast Putinit Venemaa Föderatsiooni riigina kaardil enam ei eksisteeri. Impeeriumi lagunemisprotsess jätkub. Tšetšeenia lahkumisele vabadusse järgnevad teised rahvad ja regioonid. Algab võimuvõitlus.
Elanikkond ei taha kaoses elada ja suureneb jälle soov kindla käe järele. Isegi kõige vabamatel valimistel – kui sellised toimuvad – tuleb võimule uus diktaator. Ja lääs toetab teda, sest too lubab kontrolli punase nupu üle. Ja kes teab, pärast võib jälle kõik korduda.
Eesti keelde tõlkis Ingrid Velbaum-Staub.
