Philip Gross

Philip Gross (1952) on inglise kirjanik ja luuletaja. Tema isa Juhan Karl Gross (1919–2011) oli eesti sõjapõgenik. Gross on varemgi Eestit külastanud, viimati 2011. aastal, kui ta käis siinmail õpetamas loovkirjutamist. Gross on kõrgelt hinnatud luuletaja, seda kinnitab tõsiasi, et tema Bristoli kanalist inspiratsiooni saanud luulekogu „The Water Table“ (2009) pälvis maineka T. S. Elioti preemia. Ühtekokku on Gross avaldanud paarkümmend luulekogu, sageli paistavad tema kogumikud silma temaatilise terviklikkuse ja tundliku komponeeritusega. Sedasama on tajuda ka tema uuemates raamatutes: luulekogus „Love Songs of Carbon“ (2015, „Süsiniku armastuslaulud“) käsitleb Gross vananemist ja sedakaudu laiemat füüsilist eksistentsi või eksistentsi füüsilisust, mateeria ajalisust. Teos valiti 2016. aastal Walesi aasta raamatuks. Luulekogu „A Bright Acoustic“ (2017, „Ere akustika“) on aga poeetiline uurimus kuulamisest, nii looduslike kui tehislike häälte kaardistus. Eesti keeles on võimalik leida Grossi loomingut ajakirjast Vikerkaar (nr 7–8, 2009).