„Tõrksa kõnetus“

Eesti kultuuri ei kujutaks ette ilma eestikeelsete tõlgeteta. Tõlkimine on üks pühendunumaid maailma tõlgendamise viise ja sageli just seetõttu, et teksti ühest keelest teise ülekandmisega on seotud palju riske. Võõras keel on alati tõrges ja salakaval ning seda eriti siis, kui keelt on väljendatud poeetiliselt, kui keelele on antud harjumatuid kõlasid ja tähendusi. Samuti ei tasu unustada, et tõlkimine pole kunagi lõpuni objektiivne, kuigi objektiivsuse taotlus võiks tõlkimisega alati kaasas käia. Sellegipoolest võivad tõlkija isiksus, kogemus ja valikud, ideed ja ideaalid võimendada mõnda tõlgitava teksti jõujoont ja pehmendada teist. Tõlkija kõneleb tõlgitava autori sõnu, kuid omaenda häälega. Tõlke kõnekus ongi osalt seotud tema mitmehäälsusega. Hea tõlge annab originaalile juurde ühe kihi ning kasvatab laiemalt nii tõlgitava kui tõlkiva keele liigirikkust. Seda liigirikkust on võimalik kogeda Kloostri Aidas, kui publiku ette astub muljet avaldav tõlkivate eesti luuletajate seltskond. Oma eestindusi esitavad Eda Ahi, Doris Kareva, Igor Kotjuh, Kalju Kruusa, Aare Pilv ja Paul-Eerik Rummo.