Maarja Jaanits
Pühapäeval vestlesid musta laega saalis päeva käima Leelo Tungal ja Tiia Toomet – nimed, mis küllap Eestis tutvustamist ei vaja (või vähemalt HeadReadi kavas mitte). Räägiti elust ja loomisest ning muidugi ka Seltsimees lapsest ja sellest, et kuigi see lugu sai räägitud, siis mineviku aegades, oludes ja inimestes veel paljut, mida tuleks lahti kirjutada, läbi mõelda, mällu talletada. Tõdeti ka seda, et kui see kihk kirjutada ikka on, siis muutuvad ka olmeolud teisejärguliseks. Leelo Tungal hoidnud lihtsalt trükimasinat köögis külmkapil, et töövahend koduste toimetuste vahele alati võtta oleks. Ja ega tegelikult muidugi kirjaoskuski mingi hädavajalik eeltingimus ole – nagu suurte eeskujude (Leelo Tungal) näitel näha, piisab kõneoskusest ning inspiratsiooni leiab ka sipupükstest ja lõunaunest. Mis kõige olulisem – enne peavad mõtted tulema, siis on midagi kirja panna. Ja mõtteid koguda annab ka teel olles (Tiia Toomet).
Järgmiseks avaneb võimalus laval õige pisut läti keelt kuulda (Inga Gaile ja Kai Aareleid loevad ette lõigu raamatust – tõlke ja originaali). Vestlus ise toimub siiski inglise keeles, jutt käib Iga Gaile debüütromaani „Klaas“ üle. Saame teada, et 30ndate Läti oli XX sajandi Läti romaanisarja raames ette antud teema, mille autor otsustas avada läbi toonases ühiskonnas inimõiguste seisukohalt vägagi haavatavas positsioonis Magdalēna ja teda ümbritsevate inimeste. Inga Gaile teab, et maailm ei ole must-valge, hea-halb, normaalne-ebanormaalne. Asjade näiline selgus võib tunduda petlikult mugav ja sageli ei taheta või ei osata näha kogu varjunditerikkust, kategooriliste siltide tehislikkust. Nõnda ütleb ta ka oma romaani peategelanna kohta, et nii mitmeski mõttes on tema, jalust ära vaimuhaiglasse lükatud tütarlaps, tegelikult kõige normaalsem neist tegelastest, kõige avatum. Isegi kui pole valgust ilma varjuta. Tänapäeval võib eugeenika ideedele ehk vaadata tagasi pisut valgustatud üleoleku ja kohkumusega möödunud aegade vaimupimeduse suhtes, aga samas tasub märgata, et must-valge ja binaarne arusaamine asjadest ei ole kuhugi kadunud.
Järgmiseks saabub kõigi Millenniumi sarja austajate kirss festivalitordil – kohtumine David Lagercrantziga. Usaldusväärsed allikad kinnitavad taaskord, et tegemist oli igati väärt elamusega ja kui eelnevad neli päeva poleks paratamatute valikute ja loobumiste osas juba piisavalt karastust pakkunud, ning juunikuu ei lubaks kordust teleekraanil (sama kehtib ka Leïla Slimani ja Julian Barnesi vestluste kohta), siis võinuks silmad peast välja kahetseda.
Õnneks asjade kaduvuse ja kogemisvõime piiratuse üle pikalt mõtiskleda ei lasta. Kohe vallutab saali prantsuse keel ning Indrek Koff asub vestlema Leïla Slimaniga. Vestlus on tihe ning kaetakse palju teemasid (kuigi juttu jaguks vist ka pimedani välja). Räägitakse kirjutamisest kui tööst ja ilmneb, et Leïla Slimani on suurepärane kokk, vähemalt kui uskuda tema poja hinnangut. Ta räägib väga ausalt naiseks ja emaks olemisest – teemad, mida ta käsitleb ka oma loomingus –, kohkumata tagasi asjade varjatuma ja tumedama poole ees. Kõik ju teavad seda klassikalist emaks saamise kirjeldust, mis hõlmab esimesest pilgust justkui taevast langevat kõikehõlmavat armastust ja piirideta eneseohverduslikkust – üht emaduse kuldreeglit. Kuid vähem räägitakse sellest, et niivõrd intiimne vastutus teise inimelu eest on ühtlasi ka sellisest vastutusest vaba indiviidi surm ning et ka emadel peaks olema õigus egoismile ja võimalus omada ning tähtsustada isiklikke vajadusi.
Samuti ei räägita palju ka vanemlikku armastust saatvast hirmust – hirmust, et lapsega juhtub midagi, kõigist neist väikestest peaaegu teadvustamata kujutluspiltidest, mis emasid paratamatult saadavad ja mis ei ole just salongikõlbulik vestlusteema. Võib ju küsida, et kuidas selle kõige juures oli võimalik kirjutada nii julm raamat nagu „Hällilaul“ (algus kirjeldab stseeni, kus kaks väikest last leitakse kodus – üks surnud, teine suremas), kuid Leïla Slimani usub, et hirmu ees ei tohi silmi peita, et sündmuseni viinud tee läbikäimine on teraapiline, ning nagu Inga Gailegi ei usu ta must-valgesse maailma, mõrvariks saanud lapsehoidja Louise ei ole kolme sarvega koletis, vaid paljuski midagi lihtsat ja inimlikku ja lõpuni defineerimatut. Mis just oli see, mis viis üle piiri … sellele võib lugeja vastata sama hästi kui autor, sest Leïla Slimani ei võta enesele õigust meelevaldselt vastuseid luua, ka tema kirjutab sooviga mõista ja siinjuures on oluline võime näha ka valgeid laike maakaardil ning nendega leppida.
Viimasena, ent mitte põrmugi hapupiimasena astub lavale Toon Tellegen. Kui festivali raamatuleti põhjal võiks arvata, et tegemist ongi vaid läbi ja lõhki lastekirjanikuga, siis Kerti Tergem on kuulaja õnneks ka tervikpildiga põhjalikult kursis ja küsib palju ka autori täiskasvanutele mõeldud luule ja proosa kohta – näiteks on ta kirjutanud surma ja seksi teemal lugusid kahest vanast naisest ning oma isa Peterburi aastatest ja ühe väga pika poeemi algupäraste hollandikeelsete sõnadega, mis kõik võivad esineda vaid ühe korra ja mille kirjutamine jätkub, kuni sõnad otsa saavad.
Toon Tellegen ütleb, et talle meeldib kirjutada enese kehtestatud reegleid raamiks võttes – loomalood on kõik üle ühe ja alla kahe lehekülje pikad. Neis lugudes on loomad, liigist sõltumata (autor tunnistab, et ka liigid on vaid nimed ning tal ei ole alati aimugi, mis selle sõnaraamatust leitud nimetuse taga tegelikult peitub), alati ühesuurused ja ühetähtsad (võrdsed), nad ei sure ega ole seksuaalsed (kuid aeg-ajalt võib läbi käia midagi süngemat ja kurvemat), iga lugu algab puhtalt lehelt ega sisalda mälestusi ega viiteid ühelegi varasemale loole.
Nende lugude loomad on eelkõige ja lihtsalt mõtlevad(-tundvad) olendid, välimus ja nimetused ei ole see, mis tegelikult loeb. Ja kui nii mõelda, siis on neis reeglites hoopis kummaline vabadus keha ja sotsiaalse hierarhia piiridest, vabadus uurida seda, kuidas me lihtsalt oleme. Ehk ei oleks üldsegi halb mõte ka päriselus end mõnikord nendest piiridest vabaks ja Tellegeni reeglitesse sisse mõelda…
Kuid nüüd on küll lõpp. Mitte selline, nagu Julian Barnesi romaanis, vaid selline, nagu pärast head pidusöömingut – pisut oimetu, aga kahtlemata õnnelik ja seedimist jagub jupiks ajaks. Päris punkti sai festival muidugi Kirjanike kapsaaias, aga küllap sellest üritusest kuulete linnalegendides ja ega seal ette kantud kirjakunstki vast avaldamata jää.
Tänusõnu, mis ammendavalt ära tänaksid kõik korraldajad, esindajad, osalejad, kirjutajad, pildistajad, musitseerijad, kuulajad, lugejad, küsijad, abilised, möödakäijad, ilmastikunähtused ja muud elus ja eluta olendid ning nähtused (juhuslikus järjekorras) ei ole loomulikult veel leiutatud. Kuid vast polegi hullu. Tänutunne pidada üks kasulik ja hea tunne olema – seega võib sellega lõhkiminemist kartmata kasvõi järgmise maikuuni ringi käia.
Tsiteerides Merete Mazzarellat:
„Ärme siis võõraks jää!“
___
*„„Et me siin oleme, on ime,“ ütles sipelgas. „Aga samas on see just väga tavaline asi.““ (Toon Tellegen „Kõik on olemas“)
