Avaldame sõnavõtu, mille kirjutas Tallinna abilinnapea Kaarel Oja festivali avamiseks, kuid mis sobib hästi ka festivali kokkuvõtteks.
Sooviksin olla Teiega, aga paraku on mingi viirus ja palavik sellest soovist tugevamad ning vist ei tasu riskida.
Sooviskin olla Teiega, sest ma ei väsi rõõmustamast, kui satun taas iga-aastastele sündmustele, mis viimastel aastatel on vahele jäänud, kuid nüüd taas toimuvad.
Neid on olnud sel sügisel omajagu, kuid siiani loob iga järgmine taas hea tunde. Kindlustunde.
Aitäh, HeadRead, et te olete tagasi! Värskena ja hetkes. Ühekorraga olulisena ja samas mõnusana.
Mõnusa all mõtlen seda, et minu jaoks on HeadRead üks neist vähestest festivalidest, kus olen käinud teadlikult juhuslikult. Ja pole vist kunagi õlgu kehitades lahkud, pettumusest rääkimata. Iga sündmus on pakkunud midagi eraldiseisvalt, olles samal ajal saadetud sellest millestki… Mingist festivali tundest, mis annab asjadele kaalu, aga tekitab samal ajal kuidagi… Jah, mõnusa olemise.
Olen igati nõus Janiga, kes mõned päevad tagasi ütles ajalehes, et kunstis peab otsima tundmatuid kohti ning seal pea ees vette hüppama. Aga mulle meeldiks, kui HeadRead jätkaks selles mõttes senistel radadel, et seda eriliselt tabatud olemist miski ei ohustaks. Seda on ümberringi liiga vähe, Teie olete selle aga üles leidnud ja seeläbi paljudele eeskujuks. Nii festivalide ringis kui Tallinnas laiemalt.
Veelkord, aitäh Teile, et tagasi olete.
PS. Haige olemise juures on üks hea asi: tavaliselt loen ma siis kõige rohkem. Palavikus olles loen ja magan kordamööda. Alustan nüüd selle tsükliga, et natukenegi festivalilt puudumist enda jaoks kompenseerida.
PPS. Ja ma palun vabandust, et vahepeal, kui HeadRead ja Tallinn ei kohtunud, sai meist UNESCO muusikalinn. Kirjanduslinn oli Eestis kahjuks lihtsalt juba olemas. Lubage kinnitada, et see ei tähenda mingil viisil selja pööramist teistele valdkondadele, sealhulgas kirjandusele.
