Indrek Koff
Päris kindlasti ei ole ma ainus, kelle arvates meie rahvaluulearhiivi kogutud materjal on täiesti hindamatu varandus. Aga ega mina ja teised minusugused selle peale ju iga päev ka mõtle, see vaimustus on üldiselt pigem abstraktne. Me teame, et meie kultuuril on kasutada niisugune vägev relv, aga aktiivselt kontakti astume sellega üliharva.
Ütlemata meeldiv on, et kirjandusmuuseumi rahvas tekitab meile aeg-ajalt võimalusi otsekokkupuudeteks kultuuripärandiga, mida on kaua aega kogutud, seeditud ja selitatud, uuritud ja puuritud. Nõnda rõõmustas 2024. aasta mind (ja loodetavasti veel paljusid) järjekordse „tellisega“, kuhu on kogutud eesti novellmuinasjuttude esinduslikemad näited. Korralik teadusväljaanne, mis annab ennast samas üsna kergesti kätte isegi teadustekstidega karastamata lugejale.
Mis on novellmuinasjutt? Võtme žanri mõistmiseks annab kätte nimi ise: see ongi kirjandusest tuntud novelliga sarnanev muinasjutt. Imemuinasjutust eristab seda peamiselt igasugu imevigurite puudumine – rõhku on pandud pigem kangelaste nutikusele ja osavusele. Loll-Ivani kombel neis juttudes ahjuga ringi ei ratsutata, siinsed vaesed karjapoisid ja soldatid (aga ka kuningatütred ja teised targad naised) peavad keeruliste ülesannetega toime tulema omaenese aju või mõne nutika nõuandja toel, kui nad ikka päriselt tahavad rikkaks saada või endale heal järjel kaasat sebida (ja seda nad ju enamasti ikka tahavad).
Seiklusi kohtab lugudes igasuguseid, tegelaste seltskond on samuti kirju, lusti aga pakuvad novellmuinasjutud rohkem kui rubla eest. Vanarahvas oskas välja mõelda üllatavalt absurdseid olukordi, keerulisi probleeme ja igasugu äraspidiseid viise nende probleemide lahendamiseks.
Kõige muu põneva kõrval leiab novellmuinasjuttudest ka palju pikantset. Näiteks kohtame siin jõukaid isasid, kes annavad oma tütre naiseks ainult niisugusele mehele, kes suudab tütre enne paariminekut „ära narrida“. Saame teada, et kuningatütre „looduslik auk“ ei pea tingimata öö läbi ammuli olema, vaid soldat võib selle sisse pista oma „looduse pulga“. Ja isegi halli viiskümmend varjundit on selge sõnaga mainitud: „Kui kõik magama jäid, tõusis rätsep üles ja läks püksata kuulsa kubja tütre juurde magama. Tegivad seal mitu viiskümmend vigurid.“
Ent muidugi ei piirdu vanarahva fantaasia üksnes siivutustega. Muinasjuttudes võib kõike juhtuda! No ikka niisuguseid asju, mille peale üks inimene oma aruga vast ei tulekski, aga mille suurem hulk rahvast, kes oma alateadvuse ühes rütmis tiskuma paneb, otsekui mängleva kergusega jutu sisse võib panna. Isegi surnud võivad siis elule ärgata!
Veel üks põnev aspekt, mida tahan mainida, enne kui teid raamatu kallale lasen. Kogumikus ilmunud jutte lugedes on huvitav komistada üle ilma (või vähemasti üle Läänemaailma) tuntuks saanud süžeedele. Siit leiab näiteks Lumivalgekese loo ja ka „Tõrksa taltsutuse“ intriig käib läbi päris mitmest jutust.
Aga nüüd, hea lugejad, lõpetan ma oma jorutamise. Teie aga pange internet otsekohe kinni ja haarake kätte „Eesti muinasjuttude“ kolmas köide, sest elu on liiga lühike, et selle lugemist kauem edasi lükata!
Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan
EKM teaduskirjastus, 2024
