Perestroika pulp fiction
Leenu Nigu
Mul on kahju, et juhtusin selle teose otsa alles nüüd. Uudise peale Juhan Habichti surmast võttis sõber jutuks tema 1993. aastal ilmunud raamatukese „Selles mängus ei hüpata”, mida kuuldavasti väheste valitud asjatundjate seas vägagi hinnatakse. Mina polnud sellest kuulnud. Minu jaoks on Juhan Habicht olnud alati ulme- ja fantaasiakirjanduse tõlkija, kes leebe vaikse naeratusega mõnikord kirjastuse Varrak toimetusest läbi astus. Sellest, et Habicht on ka ise midagi kirjutanud, polnud mul aimugi.
Samuti ei tea ma, kas tegu on Eesti esimese romaaniga, kus kesksel kohal arvutimängud, või ilmus neid toona teisigi. Kuid nii või teisiti mõjub see tekst praegu lugedes võluva ajakapslina, mille läbi avaneb üleminekuaeg kogu oma eheduses ja vastuoludes. See jutustab ajastust, mil maksis veel rubla ja hulkurluse eest võis saada karistada. Aga juba olid siiakanti imbunud välismaised arvutid ja ühes nendega mõistagi arvutimängud. Mäletan isegi, kuidas me vennaga Tartu Ülikooli keemiahoones isa tööarvutis „Diggerit” mängimas käisime. Kas nendes ülikooli esimesetes arvutites ka „Leisure Suit Larry” (guugledage!) leidus, seda ma ei tea. Vabalt võib olla, et leidus. Meile, koolieelikutele, seda igatahes ei tutvustatud.
„Selles mängus ei hüpata” on laadilt kerge ja mõnus, ükski lause pole kirja pandud surmtõsiselt. Elu on nagu arvutimäng, kus tuleb reeglid selgeks saada, et teha plindrist pääsemiseks õigeid valikuid. Stiililt seostub see mõneti Triin Ruumeti filmiga „Päevad, mis ajasid segadusse”, ainult et Habichti romaan tuleb otse oma ajastu allikast. (Võtke või võrratud sõnad nagu „kompuutrimees”, „preservatiiv”, „konspiratiivhoor”, „puhkebaas” jne.) Ja segadusse ei aja siin tegelikult mitte miski. Peategelane surfab loomuliku kergusega elumere pöörastel lainetel ja kompuutrite imepärases maailmas, vaevamata liigselt pead tõe, õiguse või tuleviku pärast. (Või nii ta vähemasti väidab.) Ja tõepoolest: praegusel ajal, mil keegi täpselt veel ei tea, kuidas tehisintellekt meie kõigi elu mõjutama hakkab, kuid selgeks on saanud, et sotsiaalmeediahiiud on ühiskondlike sidemete elutervele toimimisele juba ränga löögi andnud, mõjub maailm, mis Habichti tekstis avaneb, vähemasti ajaliselt distantsilt, nagu rikkumata süütuse aeg.
Ka raamatu välimuses on täpselt seda autentset 1990date vaibi. See on kõige paremas ja cool’imas mõttes pulp fiction. NB! Raamat tuli trükist aasta enne Tarantino kultusfilmi, millega minu meelest seob seda selge hingesugulus. Soovitan väga! Ja soovin Habichtile seal teisel pool ikka sedasama hoogsat ja muretut mängulusti.
