Tõnu Karjatse
Julian Barnes armastab ajalugu. Seetõttu ei pea vist imestama, et romaani „Elizabeth Finch” (tõlkinud Liisi Rünkla, Varrak, 2024) nimitegelane on ajalooõpetaja, miks mitte ka Barnesi alter ego, mis võimaldabki varikujuna ühendada isikliku ja kollektiivse mälu. Barnes näitab läbi õpetaja Finchi, et kahtlused, mis puudutavad monoteistlikku, judeo-kristlikku religiooni, ja mis aeg-ajalt kummitavad igaüht, kes selles kultuuriruumis elab, on juba kristluse algusaegadel läbi arutatud. Näite leiab leheküljelt 72: „Milleks peaks ükski mõistlik inimene langetama pea karistava kontrollifriigist jumaluse ees, kes põlgab meid ja nuhtleb isade patud laste kaela?” Usu ja religiooni küsimus on tihedalt seotud võimu, alluvuse ja ka vabaduse teemaga. Kuivõrd säilitame mingi konfessiooniga ühinedes õiguse enesemääramisele, iseolemisele? Vabaduse küsimus on Barnesile keskne, seda on näidanud ka tema teised eesti keelde tõlgitud romaanid: „Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis” (tõlkinud Tõnis Leemets, Hotger, 2002), „Kui on lõpp” (tõlkinud Aet Varik, Varrak 2013) ja „Aja müra” (tõlkinud Aet Varik, Varrak, 2016).
Võibolla kõige olulisem, mida „Elizabeth Finch” lugejaga teeb, on see, et ta paneb mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka huvi tundma. Raamat kui õpetaja, mis tõukab lugeja taas üle lugema antiik- ja varakristliku mõtte lugu, seda enam, et mõni aeg tagasi ilmus Postimehe kirjastuselt uues trükis Elmar Salumaa „Filosoofia ajalugu” kolmes köites.
Barnes paneb mõtte tööle. Ta annab teise lähenemise ilmselgetena näivatele tõekspidamistele, osutab karidele kristlikus õpetuses ja maailmavaates. Aga võib ka olla, et me pole ise seda iidset õpetust lõpuni mõistnud, või on midagi vahepeal tõlkes kaduma läinud. Kahtlus paneb mõtlema ja see on äärmiselt vajalik.
