Sirli Staub
„Rahusõit“ viib raudteeliipritele ja rabamätastele, toob fookusesse ühe noore naise elu ja selle kaudu naiseks olemise üldiselt.
Ehkki ma ei ütleks, et „Rahusõidu“ peamine eesmärk on olla mingisugune feministlik verstapost eesti kirjanduses, saavutab see sellegipoolest taolised mõõtmed. Juba see, et Kibuvits ei ole tänapäeval enam tolleaegsete meesautorite kõrval eriliseks kõneaineks, lõhnab selle järele, et ühiskonna patriarhaalsed alused on endiselt teemaks. Eriti kuna oma eluajal oli ta tunnustatud ja tuntud autor ning tema teosed vääriksid rohkem tähelepanu ka praegusel ajal.
Olles kasvanud düstoopia- ja fantaasiaromaanidega, kus peategelasteks on noored naised, kelle tugevus on eelkõige füüsiline ja tuleneb sellest, et nad on sünnist saati võitluskunste ja mõõgavõitlust harjutanud, peitub „Rahusõidu“ puhul peamine võlu selle peategelases Eeges, kelle kohta ei saa kindlasti öelda, et ta nõrk oleks, kuigi ta olemuselt üpris vaikne ja pealtnäha leplik on. Ta ise eelistab vagast elu, kuid samas on valmis seisma selle eest, mida tähtsaks peab. Eege tundub kohati isegi kummaline, kõrvaltegelasted ei mõista teda ning lugejana on samuti huvitav jälgida, kuhu tema mõttekäigud tüürivad.
Kui arvaks, et peamiseks kõrvaltegelaseks on Eege kõrval tema abikaasa Sammul, siis suuremat kontrasti loob hoopis Eege ämm Liisa, kes esindab neid rolle, mida traditsiooniliselt naistele omistatud on, kuid ka tema tegelaskuju üllatab nendest raamidest väljaastumisega. Kibuvits loob väga edukalt dünaamilisi naistegelasi, keda omavahel kõrvutades on näidatud naiste eri tahke ning samas on tunda ka seda, kuidas ühiskond neid sellistesse vastanduvatesse positsioonidesse pannud on. „Rahusõidust“ ei puudu meestegelased, kes mängivad oma olulist rolli, kuid kui ma ei eksi, siis näiteks tagurpidi Bechdeli testi see teos ei läbiks.
Rääkimata ei saa jätta ka Kibuvitsa keelekasutusest. Raamatut ilmestavad kirevad olude, ümbruse ja inimeste kirjeldused. Värvikas sõnavara maalib selgelt silme ette kujutluspildi tegevuspaigast ja tegelastest. See äärmiselt kirjeldav kirjutamisstiil tõmbab lugeja endaga sõidule kaasa isegi kui süžee meeletult seikluslik ei ole.
„Rahusõit“ on sellele teosele väga tabav pealkiri, sest ühest küljest tähistab see teose taustsüsteemi, samas võtab see kokku raamatu malbuse, mille taga on peidus meeletu sihikindlus.
