Leenu Nigu
Missugune võiks olla ilukirjandus kliimakriisi ajastul? Ühe võimaliku ja veenva näite sellest pakub oma romaanides Pulitzeri võitjast USA kirjanik Richard Powers (snd 1957). Eesti keelde on tema teostest jõudnud kaks, „Ilmapuu” 2021 (ingl k „The Overstory”, 2018) ja „Hämming” 2022 (ingl k „Bewilderment”, 2021), mõlemad Triin Taela tõlkes.
Kui kunagi nimetati ulmekirjandust mõnikord teaduslikuks fantastikaks, siis Powers viljeleb midagi, mida võiks tinglikult kirjeldada kui „teaduslikku realismi”. Autorina on ta väga hästi informeeritud murrangulistest ideedest erinevates teadusdistsipliinides, olgu need siis näiteks astrobioloogia ja neuroteadus „Hämmingus” või ökoloogia ja psühholoogia „Ilmapuus”. Osava jutuvestjana tõlgib Powers aga teaduslikud avastused paeluvaks draamaks. Tema haare on laialdane ja mitmekülgne. Oma narratiivides sooritab ta oskuslikke hüppeid eri skaalade vahel, autori pilk ulatub mikrotasandilt kosmiliseni, isiklikust planetaarseni. Teaduslikest faktidest saab lugu, mis puudutab, sest see lugu räägib meist endist siin ja praegu. Kusjuures keegi veel täpselt ei tea, millega meie lugu siin planeedil lõpeb. Ehkki prognoos (teaduslikust vaatest) pole just kiita.
Küsimused, mis joonistuvad välja Powersi viimases eesti keeles ilmunud romaanis „Hämming” ja millega terve maailm praegu silmitsi seisab (või mille ees silmi sulgeda püüab), pole ei lihtsad ega kergekaalulised. Näiteks: kuidas me saaksime kaitsta oma lapsi tõe eest, millest neil pole pääsu? „Maailm oli muutunud selliseks, mida ükski koolilaps ei tohiks avastada,” nendib ühel hetkel romaani nõutu minajutustaja.
Ja samas joonistub „Hämmingus” välja olukord, mis on ühtaegu nii poeetiline kui ka jabur. Inimene on valmis pingutama, et otsida teoreetilist elu maailmaruumi kaugeimatest soppidest, samas kui siinset elu Maal hävitab ta hirmuäratava kiirusega. Tahame teisi teadvuslikke eluvorme otsides heita pilgu nii kaugele, kui meie intellektuaalsed võimed ulatuvad, kuid ei suuda olla kindlad selleski, mis toimub meie kõrval oleva inimese hinges. „Meie planeedi leitmotiiv seisneb selles, et kõigume armastuse ja ego vahel,” nendib ühel hetkel romaani nõutu minajutustaja.
„Hämming” on hell ja habras lugu ühe isa armastusest hukule vastu tormavas maailmas. Lihtsaid lahendusi see ei anna ega jaga ka kergemeelseid lubadusi sellest, et kõik saab kunagi korda. Kuid läbinägelik ja empaatiline kirjeldus praegusest olukorrast pakub ometi veidralt lohutava äratundmise, nagu vist üksnes kunst seda teha suudab: me oleme siin, selles plindris, üheskoos.
