Sirli Staub
Riste Sofie Käär on paras multitalent, kes jõuab kirjutada luuletusi ja arvustusi, teha muusikat ja teatrit ning avaldada enam-vähem igas Eesti kultuuriväljaandes oma loomingut. Tema kolmas luulekogu ”Aps!” näitab selgelt, et kes teeb, see jõuab, ning kvaliteet ei pea selle all kannatama.
Tavaliselt meeldib mulle luulet lugedes aega võtta, teha pause värsside vahel, aga Kääri pikad (kuid mitte lohisevad!) värsid lausa nõuavad rütmikat lugemist. Võib-olla on asi selles, et kujutan vaimusilmas Kääri ennast neid tekste ette kandmas (mis on ka täiega äge kogemus, soovitan soojalt!), võib-olla lihtsalt tema kirjutamisstiil, kus laused ja mõtted jätkuvad katkematult järgmises värsis, soosibki sellist sujuvat tarbimist.
Luulekogu voolab üheks tervikuks, kõik luuletused haakuvad omavahel, aga samas on eraldiseisvalt mõjusad. Ilmselt aitab voolavusele kaasa see, et luuletustel pole eraldi välja toodud pealkirju ning luuletusi tähistavad numbrid on maskeeritud leheküljenumbriteks – fakt, millest sain aru alles 48. luuletuse juures.
Iroonia ja absurd on teoses kesksed ja hoiavad muige näol terve teose vältel. Samas kasutab ta räigemat sorti kujundeid nagu kassipoegade uputamine või lapssõdurite laibad, mis üllatuslikult ei mõju kunagi nii, et neid (vaid) šokifaktoriks kasutatud oleks. Seega tekib paradoksaalne sümbioos millestki, mis on korraga väga tõsine ja väga kerge. Umbes nagu Schrödingeri kass – korraga uputatud ja uputamata.
