Mari Rebane
Eradetektiiv Cormoran Strike astus lugejate ette 2013. aastal aprillis Robert Galbraithi debüütteoses „Käo kukkumine” (eestikeelsena 2014). Vaid mõni kuu hiljem selgus, et kirjanikunime Robert Galbraith taga peidab end ei keegi muu kui Harry Potteri autor J. K. Rowling, ja selgus see moel, mis sobiks hästi mõne Strike’i juhtumi süžeesse. Nimelt olla kirjaniku advokaadibüroo üks partneritest abikaasa sõbrannale Galbraithi tegeliku identiteedi välja lobisenud, kes siis omakorda sellest tuttavale ajakirjanikule teada andis. Pahandust tuli muidugi palju. Kirjanik Rowling oli vihane, advokaat tunnistas süüd, sai konfidentsiaalsusnõude rikkumise eest 1000 naela trahvi ja valju noomituse. Loomulikult spekuleeriti, et paljastus oli osa Rowlingu meeskonna turunduskampaaniast, kes seda kategooriliselt eitas.
Oli kuidas oli, tõsiasi on see, et Galbraithi debüüdi võtsid nii kriitikud kui lugejad hästi vastu ka autori õiget nime teadmata, nagu on tõsiasi seegi, et pärast paljastust tõusis „Käo kukkumine” toonaste uudiste andmetel vaid loetud tundidega Amazoni müügiedetabelis 5000 kohta ehk tabeli tippu. Tänaseks on sarjas ilmunud kaheksa raamatut, neist värskeim (ingliskeelsena) vaid pooleteise nädala eest. Teoseid on tõlgitud 43 keelde ning müüdud maailmas üle 20 miljoni eksemplari. Ja kuigi autori tegelik identiteet on ammu teada, ilmuvad Cormoran Strike’i ja tema partneri Robin Ellacotti tegemised ikka Robert Galbraithi sulest, et seda igas mõttes eristada Rowlingu varasemast loomingust.
Kes on Cormoran Strike? Afganistanis raskelt haavata saanud endine sõjaväepolitseinik Strike on vaheda mõtlemise, tugeva tõejanu ja õiglustunde ning kaootilise lapsepõlvega mees. Pikka kasvu ja karuse olekuga Strike niihästi peletab kui tõmbab inimesi ligi, ja tema ümber tiirlevad kaunid (kõrgseltskonna) naised vaid rõhutavad detektiivi üksildase hundi staatust. Strike’i detektiivibüroosse esialgu ajutise sekretärina tööle asuv Robin Ellacott on mehe täielik vastand: värskelt Londonisse kolinud ja kihlunud, õnnelikust perest pärit jalad maas ellusuhtumisega noor naine. Vähemalt esialgu ei tundu neil kahel midagi ühist olevat.
Cormoran Strike’i sarjas on peaosaliste ja detektiivibüroo käekäik vähemalt sama oluline kui uuritavad juhtumid. Õigemini on viimased argipäev, selleks detektiivibüroo ju asutataksegi, et (era)elu pahupoolt, mis esmapilgul tingimata ebaseaduslik ei ole, kellegi palvel lahata. Võrreldes nordic noir autoritega ei rõhu Galbraith kuriteo võigastele üksikasjadele, kuid sellevõrra peenekoelisem on kuriteoni viinud sündmuste niidistik. Galbraithi teostes avanevas maailmas on piisavalt kurjust ja katkisi inimesi, et lugeja end häirituna tunneks isegi siis, kui kuritegu ise on lahendatud ja kurjategijad käes.
