Maarja Jaanits
Kui briti autorid kuulajailt küsisid, et mis see britishness teie poolt vaadates ka on, siis oleks üks võimalik vastus kellaviietee. Kõik ju teavad, et punkt kell viis pärastlõunal on teeaeg ja jutul lõpp. Nüüd tagantjärele märkan, et ka eilne üritus ei saanud teisiti, kui pidi algama 17.00 ning lõppema piimateega – seega ei paista siin ka ühtegi vettpidavat vastuargumenti.
Aga alustagem algusest, sest tegelikult seisab üks osa minust ikka veel sel „madalal laiul“, mis silmapiiril kord paistab, kord ei paista ning mille vastasranda uhub „mõõna ja tõusuta meri“. Seal laiul ma vaatan, kõikenägeva silmaga läbi lõputu suvise pööriöö valge pimeduse, kõrgustest alla iseenese pruunidesse rabalaukasilmadesse, mis muda settides taas nägijaks saavad … ning kuskil kaugel, Severni jõel, seilavad kiiskavvalged purjelaevad eimillegi kohal (põhja ometigi ei paista).
Tsitaatide osas ei maksa muidugi siinkohal ülemäära kindel olla ning pildid ja kujundid on omatahtsi sulanud ja vormunud (oh, mu mälu, mäluke), aga (trüki)sõna on kusagil alles ning helge on tõdeda, et festivalikohtumised Philip Grossiga (ja ka Doris Karevaga tõlkijana, kuigi ma täpselt ei tea, kas ka sama kooslust enam näha saab) on ju tegelikult alles ees. On lummav, kui luulega on kaasas lugu – vahel annab see erilise tähenduslikkuse ja sisendusjõu, ning sedapuhkset piltide, mõtete ja tundmuste luulekeelset esitust kandsid allhoovusena turjal autori ja tema isa (Juhan Sangastest) lood.
Ent jõudkem nüüd briti autorite juurde mitmuses, sest ürituse teises pooles võisid kõik oma silmaga veenduda, et Jason Goodwin, Louisa Young, Nikky Smedley ja üllatus küll – Michel Faber (keda seekord küll HeadReadi kavast ei leia) on kõik juba Tallinnas kohal.
Identiteet on alati selline libe kala olnud ja arvata võib, et katse angerjale näppu peale panna ei kuulu just kalanduses tunnustatud püügivõtete hulka. Aga nagu ikka selliste ebamääraste asjadega – olgu nii segane kui tahes, ikka on lõpuks ka tunne nagu midagi oleks selgemaks saanud. Britid, eksole, kui siitpoolt vaadata, siis need kõik seal Ühendkuningriigis (no šotlase tunneb muidugi aktsendist ära, aga eks see eristus on vajalik ehk ainult siis kui asi torupillideks ja kiltideks läheb) ühtmoodi britid oma kellaviietee ja kuninganna inglise keelega, mida kõik lihtsalt alati rääkida ei viitsi. Aga kui nende endi käest küsida? Siis on kohe šotlased ja ueilslased ja lõuna ja põhi ja kaugem põhi ja kesk ja Põhja-Iirimaa ja esivanemaid igast maailma nurgast (Briti impeeriumi osad sealhulgas mitte vähetähtsad). Eks ole nagu Eestiski, et mida rohkem juuripidi nuhkida, seda keerukamaks see õige eestlase väljaselgitamine läheb). Ent ometi oleks neid seal laval miski ikka selgesti eristanud mitte-brittidest ja ühte sidunud.
Huvitav oli ka põgus sissevaade sellesse, mis tunne on olla kirjutaja ja lugeja suures, väga mitmeid erinevaid kultuuriruume läbistavas keeles. (Kas pole selles võrdluses omakorda põnev olla tõlkiv kultuur?) Ning räägiti põgusalt riikidest, mis ei ole riigid, kuigi on – meile langes osaks au kuulda katket Michel Faberi järgmisest raamatust.
(Kui nii võtta, siis ei ole ju mingi saladus, et globaalses mastaabis on inimkond veel suuresti lastaiatasemel (või siis väga materialistlik). Kui Põhja- või Lõuna-Korea käest küsida, siis on nad ühel nõul selles, et Korea on tegelikult üks, kuigi faktiliselt on meil kaks riiki. Kui Hiina Rahvavabariigi (ehk siis Hiina) käest küsida, siis Taiwan ei ole eraldiseisev riik. Kui Somalilandi käest küsida, siis neil on valimised ja kõik, ent Somaalia arvates tuleks see separatistlik maakond lihtsalt mõistusele kutsuda. Võiks ju muidugi sinisilmselt loota, et rahvusvaheline kogukond patsutab õlale iga piirkonna ja rahva enesemääramise soovile, aga no minge katsuge ise Hiinat Taiwani osas veenda või ükskõik millisele muule olemasolevale riigile välja pakkuda, et kuulge, las see maavaraderikas pool teie territooriumist mingu oma teed, vabadus, vendlus ja võrdsus ennekõike.)
Aga tegelikult, las see kõik nüüd jälle jääda, sest sirelid lõhnavad hingematvalt, paplitelt langeb lund, maisoe sulatab südameid (koguge sooja, et suvistes vetes ellu jääda) ning kohtumised ootavad. Olen veel viivukese siin laiul, varbad jahedas soolas; kogudes mõttes kuusikualuse ruuget vaikust. Erling Kagge kirjutab vaikusest kui avastusest (enese jaoks), kuid Philip Grossi kuulates tuli tõdeda, et kõiki tsitaate vaikuse kohta on võimatu kokku koguda, et vaikus ei ole üldse nii unustatud ja kadunud kui võiks karta. Ja hingesoojendav on see mõte, et vaikust ei ole vaja vaid enese leidmiseks vaid ka selleks, et teist oleks võimalik päriselt kuulda.
Tulgem siis pealegi kohtumistele jala, väikese ringiga, hingates päikest ja sireleid, tühjendades meeli ja unustades muresid, elades nüüd ja praegu nagu seltsilembesed hundid.
