Krista Kaer
Juba aastaid on Briti Nõukogu korraldanud talvel jaanuari lõpus kirjandusseminari Berliinis. Kolmel päeval esinevad üsna tiheda graafikuga Briti kirjanikud, korraldatakse vestlusringe ja vaagitakse kirjandust. Enamasti on neil seminaridel mingi ühendav teema, mis siiski annab esinejatele üpris suure vabaduse selle käsitlemisel. 2019. aastal oli teemaks „Linnad Suurbritannia nüüdisaja kirjanduses“. Nüüdisaja kirjandus on lai mõiste ning sel seminaril oli esikohal luule, proosat esindas ainult kaks kirjanikku. Linnade all mõisteti üldiselt kõiki teisi linnu peale Londoni, millega olid peaaegu kõigil Berliinis esinenud luuletajatel keerulised suhted.
Niisiis, kõigepealt luuletajad. Michael Symmons Roberts, ohtralt auhinnatud luuletaja, keda on nimetatud ka religioosseks luuletajaks ilmalikul ajastul. Tema luuletused ja luulekogud loovad kujuteldava Manchesteri, millel on küll kokkupuuteid reaalse linnaga, kuid mis on midagi märksa laiemat ja avaramat. Robertsit huvitavad võimalused – müütides, vaimus, kujutlustes – ja nende avamisega on ta tegelnud väga mitmetes meediumites.
Hoopis kammerlikum on esmapilgul Liz Berry, luuletaja, kes on otsustanud anda hääle „mustale maale“, Birminghamile. Ta kasutab Birminghami murrakut ja otsib poeesiat sealt, kus seda seni vähe on leitud. Temalgi segunevad reaalsus ja kujutlused, teda huvitavad ta enda sõnade kohaselt üleminekud ja teisenemised, tema naised muutuvad lindudeks ja loomadeks ja kogevad selle kaudu vabanemist.
… Ma libistasin öösärgi pimeduse uppuvatesse kätesse,
kingad päikese laienevasse suhu.
Paljalt
tühjenesid mu luud saledateks torudeks,
õlanukkidele tekkisid suletutid.
Sirutasin välja oma lennuahned käed
ja mu sõrmed säratasid nagu kümme koolibrit,
jalad aga paksenesid mõhnalisteks küünisteks…
Teine teema, millega Liz Berry on palju tähelepanu pälvinud, on emaduse kujutamine. Kui ta sai oma esimese lapse, avastas ta, et emadusest selle valu, ilu ja vaevaga, iseenda kaotamise ohuga, ei olegi eriti kirjutatud, ning avaldas luulekogu nimega „Emaduse vabariik“ (The Republic of Motherhood, 2018). Ema pilgule muutub selles luulekogus ka linnaruum, linn, mida sa enne tundsid, jääb varju, teed ja rajad on hoopis teised.
Võib öelda, et talle sekundeeris Niall Campbell, Lõuna-Uisti saarelt pärit šotlane, kelle ellu tuli kirjandus alles siis, kui ta teismelisena Glasgow’sse ja Edinburghi läks. Jällegi segunevad tema luules müüdid ja tegelikkus ning Välis-Hebriididel kasvamine aitas sellele kindlasti kaasa. Praegu elab ta Leedsis ning tema elu ja luule on täiesti teiseks muutnud isadus. Tema ja Liz Berry täiendasid teineteist sellel teemal suurepäraselt. Niall Campbell on aga põiminud Šoti maastikest ja saarte karmist elust saadud kogemused ja fantaasiad tänapäevase linnamiljööga ning tulemus on väga lummav.
Teine šotlane, Robin Robertson, on pärit Aberdeenist, elanud pikalt Londonist – kuid pole ta enda sõnade kohaselt sellega veel harjunud – ning saanud samuti lõpmata palju tunnustust ja auhindu. Tema varasemad luuletused, mida ta esitas, oli tõesti erakordselt võimsad, jõhkrad ja võimsad. Ta väitis, et see on Šotimaa looduse, ajaloo ja müütide jõhkrus, sest millest muust kui tapmisest, vägistamisest ja röövimisest need müüdid ikka räägivad. Ühel ilusal hetkel aga tüdis ta „tiheda lüürilise värsi“ kirjutamisest ning 2018. aastal ilmus talt luulet ja proosat ühendav teos „Pikk kaader“ (The Long Take), lugu Nova Scotialt pärit sõdurist, kes ei suuda Teisest maailmasõjast tagasi pöördudes koju minna, vaid võtab ette teekonna läbi USA Los Angelesse. Seda raamatut, mis on saanud inspiratsiooni mustvalgetest Hollywoodi filmidest, nimetab John Banville melanhoolseks armastuslauluks Ameerikale. Robertson vaatas läbi üle viiesaja filmi, paljud neist mitu korda, ning taastas enda jaoks Los Angelese peensusteni sellisena, nagu see oli sõjajärgsel ajal. Tema sõdur, Walker, aga rändab sinna jõudmiseks läbi veel kahe linna, New Yorgi ja San Francisco: „Linnad on omamoodi sõda, mõtles ta, mõnikord väga kaugel, siis kähku väga lähedal.“
Robertsoni raamat oli 2018. aastal Bookeri preemia lõppvalikus ja seda peetakse juba praegu üheks suuremaks saavutuseks 21. sajandi ingliskeelses kirjanduses.
Kokkuvõttes võib öelda, et päris huvitav oleks mõnda neist luuletajatest tulevikus HeadRead festivalil näha ja lugeda nende luulet tõlgituna. Ka meil on linnad, ka nendes kirjutavad luuletajad endast ja linnast ning oleks huvitav kõrvutada eestikeelset linnaluulet – kas või Liisi Ojamaa Tallinnast inspireeritud luuletusi – või siis näiteks Jan Kausi linnaproosat – teiste kirjanike teiste kogemustega teistest linnadest.
