Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Loomingu Raamatukogu pakub pidevalt häid üllatusi. Lugesin hiljuti LR-s ilmunud rumeenia kirjaniku Mircea Cărtărescu novellikogu „Ruletimängija“ (tlk Riina Jesmin). Kogu sisaldab kolme juttu, keskmine kannab pealkirja „Mendebil“. Mendebil on üks imelik poiss, kes sekkub üsna kaootilise ja vägivaldse lastekarja tegemistesse, hakates neile erinevaid lugusid rääkima. Lugusid Mendebilil jätkub. Jäin lugedes mingil hetkel mõttesse, et milles seisneb nende lugude otstarve, kuni sattusin ühe loo seletuse juures järgmisele lausele: „On lõpmatu hulk lõpmatusi.“
Esmapilgul arvasin, et lause meeldis mulle mu kosmosehuvi tõttu. Selles kontekstis liigitub öeldu nonsensiks, tegu on tüüpilise näitega sellest, kuidas lõplik, piiratud olend püüab lõplikus, piiratud keeles väljendada miskit, mis ei mahu ei taju ega keele piiridesse. Kuidas saab olla lõpmatusi lõputul hulgal? Kui üks lõpmatus kusagil lõppema peaks, et teisele lõpmatusele ruumi anda, poleks ju tegu enam lõpmatusega. Samuti ei saa ükski lõpmatus sisaldada teist lõpmatust, sest üks lõpmatus ei saa teisest väiksem olla.
Siiski. Kui mõelda Cărtărescu lausele Mendebili loojutustamise kontekstis, võime mõelda lõpmatusest rahulikumalt. See on miski, mida meie tajud ei suuda haarata. Iseenesest võib kättesaamatu olla lõplik, aga inimlikust vaatepunktist paistab siiski lõpmatu. Mendebil lausa puistab erinevaid lugusid, mille käigus ilmneb lugude suur hulk. Ühe inimelu jaoks ongi maailmas lugusid, sealhulgas kirjapandud lugusid lõputul hulgal. Selles mõttes asub iga raamat, mida lugeja pilk puudutab, lõplikkuse ja lõpmatuse piiril. Lõplik, piiratud kestusega lugeja puudutab üht lugu lugedes lugude lõpmatut maailma.
Öeldust tulenevalt võib öelda, et Loomingu Raamatukogu asetseb puhtfüüsiliselt lugude lõpmatusele lähemal, kui miski muu Eestis trükitu. On raske kujutleda, et kusagil eksisteerib inimene, kes on lugenud läbi absoluutselt kõik LR-i numbrid alates 1957. aasta omadest kuni tänaseni. Kui eksisteerib, siis palun vabandust ja tervitan, pea kumaras! Ülepea imelik, et LR on ajakiri, minu jaoks kujutab see pigem mammutlikku raamatusarja, mis jääbki sisaldama rohkem lugemata kui loetud raamatuid. LR-s sisalduvate lugude arv on muidugi lõplik, aga üheainsa lugeja jaoks asub see arv juba otsapidi kättesaamatuses. On tore, et eesti lugejatel on olemas täiesti kombatav lõpmatus!
