Pärast ministeeriumi sulgemist

© Dmitri Kotjuh

Jan Kaus

Aeg-ajalt viivad mu mõtted ETV kirjandusteemalisele saatele „Kirjandusministeerium“ (20122018). Nagu paljude tähelepanuväärsete asjadega, ulatusid hinnangud sellele saatele seinast seina. Ühelt poolt on selge, et tempode kiirenemine on avaldanud mõju ka televisioonile – ma pole küll teostanud laiapõhjalisi uuringuid, ent tundub, et teleintervjuudele kulutatud aeg muutub üha lühemaks ning see tendents avaldas ka mõju „Kirjandusministeeriumile“. Teisalt ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et „Kirjandusministeeriumi“ tegid oma ala asjatundjad, saatejuht Mart Juur ja konsultant Kaupo Meiel on läbi ja lõhki kirjandusinimesed, kes pole kunagi pidanud laia profiiliga ajakirjaniku kombel teemasid kompama.

Kui sai teatavaks otsus „Kirjandusministeerium“ lõpetada, esitati argument, et uuenenud kultuurisaade OP+ hakkab auku edukalt täitma. Käisin ise hiljuti selles saates intervjuud andmas. Oli väga sümpaatne, et intervjuu tegemiseks oli varutud tänapäeva televisiooni kontekstis korralikult aega. Enne minu osalusega saadet, 2019. aasta hooaja esimeses OP+-is vesteldi Kristiina Ehiniga. Nii et kirjanikud olid vähemalt hooaja kahes esimeses saates kenasti esindatud.

Ent ikkagi on mul tunne, et võib-olla pole isiku portreteerimine kirjandusest kõnelemiseks kõige ideaalsem vorm. Rääkimata sellest, et kirjandus vajaks ikkagi puhtalt eraldi telesaadet. Kuigi „rääkivate peade“ formaat võib tunduda paljudele kulunud, peaks „Plekktrummi“ vastuvõtt kinnitama, et vaatajaskonna hulgast leiab küllalt neid, kellele meeldib jälgida ajamahukamaid vestlusi, mis mõjuvad kõiksugu vahvate uuenduste taustal rahulikult, võib-olla staatiliseltki. Rääkimata sellest, et Joonas Hellermal õnnestub sageli säilitada tasakaal portreesaate ja teemasaate vahel.

Mu meelest vajakski kirjandus ETV-s mitte ainult eraldi saadet, vaid sellist saadet, mis ei keskendu ennekõike või ainuüksi isikutele; saadet, mis ei piirdu portreede visandamisega, vaid milles suunatakse fookus ideedele, probleemidele, tendentsidele. Mu silmis oleks ideaalne kirjandussaade selline, milles ei domineeri ei saatejuht ega saatekülaline, vaid teema nende vahel.

Panen nüüd peale ühe üsna kulunud plaadi. Kui heidame pilgu Rahvusringhäälingu arengukavale 20192022, siis seal on väljend „eesti keele ja kultuuri toetamine“ üsna olulisel kohal. See seisab esimesena Rahvusringhäälingu eesmärkide nimistus, samuti kohtab samasuguse sõnastusega ülesannet ERR-i strateegiliste eesmärkide hulgas. Võikski arutada, mil määral ideaalid ja reaalsus kattuvad. Tõsi, rääkides kitsamalt kirjandusest, tuleb OP+-i tegevuse kõrval mainida tunnustavalt kultuuriuudiseid, pealegi ei saa ETV-s toimuva põhjal teha üldistusi kogu Rahvusringhäälingu osas, näiteks  Urmas Vadi ja Peeter Helme töö Vikerraadios on hoidnud kirjandust nimetatud kanalis üsna hästi rambivalguses. Asi lihtsalt selles, et televisioonil tundub olevat inimeste jaoks eraldi tähendus, eraldi võlu.

Olgugi et ma ei pea ennast väga sõjakaks inimeseks, kutsuksin kirjandust tähtsaks pidavaid inimesi avaldama kui mitte survet, siis vähemalt arvamust sisuka kirjandusliku telesaate vajalikkuse kohta. Rahvusringhäälingu sõnastatud ideaalid muutuvad väärtkirjanduse trükiarvude tasase, ent järjekindla langemise taustal üha aktuaalsemaks ning teevad selgemaks vajaduse selle järele, et ERR rakendaks oma ideaale reaalsuses senisest suurema pidevusega.

ERR-i nõukogu esimees Rein Veidemann on olnud viimasel kümnendil üks pühendunumaid eesti kirjanduse eestkõnelejaid, ta on teinud ennekõike Postimehe veergudel ära muljet avaldava töö, eriti on silma jäänud pühendumus meie elavate kirjandusklassikute loomingu püsivale tähtsusele. Ma ei tea, kas ja millisel määral on Rein Veidemann võtnud kirjanduse esindatuse ETV-s jutuks ERR-i nõukogus. Ma ei tea isegi seda, kas nõukogu on õige koht, kus sedavõrd konkreetsest küsimusest rääkida. Sestap panengi lõpetuseks peale hoopis ühe teise kulunud plaadi: kirjandus pole kindlasti ainult kirjandusinimeste siseasi, vaid eesti keele kõige rahutum ja intensiivsem tasand, omamoodi nõiakatel, eesti keele ja sedakaudu meie mõtlemise küllusesarv. Kirjandus on koht, mis ühtaegu muudab ja hoiab eesti keelt. Hoiab seda muutuses, muudab selle üha suuremat hoidmist väärivaks.

Suurtoetajad: