Maarja Jaanits
Neljapäev Musta laega saalis möödus juba tuttavlikus festivalirütmis, mil täistunnid kuulutavad algust, kolmveerandid tähistavad lõpu lähenemist ja kümmekond minutit jääb toolide lohistamiseks, välja ja sisse tunglemiseks, teise korruse kabiinide külastamiseks ja võileivaleti tarbeks. Ent sellegipoolest ei lähe üksluiseks ka kroonilisel paigalistujal (vaid istmik võib kangeks jääda), sest iga esinemine voolab omas rütmis ja on oma näoga.
Võiks ju öelda, et õhtu algas kergemal noodil, ajaviitekirjanduse lainetel, väikese romantilise eelsoojendusega, aga samas, ega ei pea nii ütlema. Olgu selle žanritevahelise hierarhiaga kuidas on, aga Sheila O’Flanagan rääkis pikalt ja põhjalikult sellest, miks ta üldse kirjutama hakkas ja ka sellest, mida ta oma teoste juures veel oluliseks peab peale selle, et need lugejale pigem helgema lõpuga lõõgastust pakuksid. Muidugi võib küsida, et kas nn lembežanr üldse juba olemuslikult naisperspektiivile ja emantsipeerunud enesemääratlusele jalga taha ei pane, sest kohustuslikud printsid ja hobused ja ega enne õnn ei tulegi ja muud pole kui kärbsed peas, aga ma arvan, et vast parem lugeda näiteks mõni O’Flanagani raamat läbi. Sest tempora mutantur ja väikesed tüdrukud on ka tänapäeval ära teeninud õiguse printsessid olla, lihtsalt oma tingimustel (vt teistmoodi printsessilood jms), mis need täiskasvanud siis viletsamad on.
Pärast justkui iseenesest mööda saanud esimest kohtumistundi, mis muuseas põikas ka Hallide varjundite (O’Flanagan ei pea sest suuremat) ja Jane Eyre’ini (üksmeelne arvamus, mis kõlama jäi oli nördimus, et lõpp kahtlase moraalse palega vanainimese päästeinglina küll erilist pühitsemist ei pälvi) jõudis kätte Matside ja Vurlede liistule tõmbamine.
Ainult et selle etteastega toimusid küll mõningased kummalised lood, mõnel teisel puhul kahtlustaks või sügavat metatasandilist kava, aga seekord kardetavasti küll üks lihtlabane kivi kusagil korralduse kapsaaias. Esmalt sai pool ajast pead murtud kummalise kontrasti üle esinejate ridades. Eneken Laanese kõnevoorud tõid Tammsaare ja Tuglase aegade hõngu, vestluse algideeks oleva matsi ja vurle tähenduse nüansse ning pisut ka kogemuslikku mõtisklust kirjandusteadlase ja tavalugeja pilkude erinevusest. Janar Ala ja ka Kaupo Meiel jäänuks pidama jälle justkui hoopis kuhugi teise registrisse arutades linna, maa ja alevike ja ei mäletagi enam mille üle, mis mõnes teises kontekstis ehk omal kohal olnuks, kuid antud paigas tekitas küsimuse, et kes ja miks sellise vestluse ja teema üldse välja mõtles ja milleks seda sellisel kujul vaja oli. Lõpuks loksusid asjad muidugi paika – mikker jõudis korraks publikus viibiva Mihkel Kunnuse kätte, kel kummalisel kombel vestlusse pikka sisukas teemakohane kommentaar lisada oli ja isegi asjade seis sai omal kombel ära selgitatud (Nõnda võiks ju Kroonikagi kahetseda, et polnud taibanud õigele etteastele ajakirjanikku saata). Aga tegelikult oleks võinud ju alustadagi sellest, et keegi räägiks publikule loo ära – et oli nii, et alguses pidid olema ühed esinejad, aga siis otsustasime ringi ja –, kirjandushuvilised, mulle tundub, on selline üsna hea arusaamisega rahvas, kes ka keerulisemaid teemasid ei karda ning kelle aeg ja usaldus kindlasti lugupidamist väärivad.
Nüüd üks väike võileivapaus, kes vahetab kohta lavale lähemale, kes läheb, kes tuleb. Järgneb ootamatult sisutihe vestlus Martin Alguse raamatust “Midagi tõelist”. Tiit Aleksejev on vaadanud teksti tõelise tähelepanu ja sügavusetajuga, autor aga räägib meeleldi üksikasjalikult nii köögipoolet kui ka tähendustest, ideede sünnist ning sellest, kuivõrd ühe või teise tegelase mõtetega nõustuda võib. “Midagi tõelist” peaks olema see, mis vastandub ekraani vahendusel otsitavale ebareaalsele lähedusele (üks märksõna on internetiporno). Ja nagu ikka – tõelus ei vasta kunagi päris sellele, mida oodata või kujutleda. Laual paistab pigem väiksemat mõõtu köide (mille näidendist veli paralleelselt ka lavalaudadele jõudnud). Näib, et see peab olema hästi kontsentreeritud (või siis hoolega luubi alla pandud). Sellest, et autoril on töö ja mõte taga pole igatahes kahtlust. Muidugi igaühe oma tõde, nagu ikka, peab küllap sündima lugedes.
Seitsme paiku algab õhtu kõige tihedam tunglemine. Mine sa võta kinni, kas on asi kellaajas (mis parata, rahvuspüha pole festivali ajaks taibatud välja kuulutada ning on kuulda, et veel viiegi paiku nii üks kui teine peab valima – töö või elu) või on Erling Kagge vaikuse ja kõndimise raamatud kuidagi rohkematele hinge läinud. Võib muidugi ka olla, et muist tuleb kohale hoopis vaatama meest, kes on rännanud läbi mõlemad maailma otsad ning katuse pealekauba ja võib olla, et kooslus Eesti kohalike maailmarändurite Tiitudega suurendab huvi veelgi.
Kui alguses on korraks hirm, et kahtlaselt kaua aega läheb enne kui peakülalise häält kuulda saab ning ka priimuse sahisemine vaikuse jutu kuulmiseks kõrvu kikitama sunnib, siis see mure läheb kohe mööda. Vestlus katab nii ekstreemsete retkede ja saavutustega seonduvat, kui ka vaikuse ja kõndimise teemat ning priimus jääb õhustikkuloovaks illustratsiooniks taustale, tänu millele saab kiirpilgu heita ekstreemretklase igapäevamenüüle – dehüdreeritud einepakid. Nende tagasihoidlikud maitseomadused kasvavat kilomeetrite ja kaotatud kilodega ülivõrdesse välja.
Muidugi ei saa Erling Kagge vaikust enese leiutiseks pidada ning hoolimata unikaalsetest saavutustest selles vallas ei ole ta ka ainus, kes kõndimisest midagi teab, ent siiski. Juba kujutluspilt ligi kuupikkusest rühkimisest halvavas pakases (kõige olulisem olla iga päev õigel ajal üles tõusta – siinkohal ei tehtagi tegelikult nalja), annab autori sõnadele erilise kaalu. Küllap on lugejate seas palju neid inimesi, kes tegelikult ju teavad ja nõustuvad juba niigi, et kõndimine on hea ning vaikus on vajalik ja et tänulikkust tunda on kasulik. Aga ehk seda enam tasub neil teemal lugeda ka Kagge mõtteid, äkki siis ükskord saab see esimene jalutuskäik ka tehtud ning nutitelefon sagedamini käeulatusest välja unustatud.
(Siit edasi mõeldes, kas poleks õnnis, kui rohekoridoride võrgustik kataks terveid linnu (ja maad) nii, et festivalile pääseks igast nurgast linnulaulus ja sirelilõhnas (jaa! Ikka veel õitsevad) jalutades? Või kui ükskord ometi pääseks sellest liiklusmürastki …)
